Jaak Jõerüüt: ametnik, ole inimene, mitte masin! (6)

Jaak Jõerüüt
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaak Jõerüüt
Jaak Jõerüüt Foto: Peeter Langovits

Üleminekuaja parlament, mille liige ma olin, valiti peaaegu vabadel valimistel 1990. aasta alguses ja see lõpetas oma töö 1992. aasta septembris. Alustati Eesti NSV viimase ülemnõukoguna ja lõpetati Eesti Vabariigi ülemnõukoguna, esimese ja viimase sellisena.

Kahe ja poole aastaga saavutati Eesti Vabariigi iseseisvus, aga laoti ka päris arvestataval määral taassündiva vabariigi juriidilist ning põhimõttelist vundamenti. See parlament sai muu hulgas hakkama omandireformiga, oma raha ehk Eesti krooni kehtestamisega, põhiseadust koostava kogu ehk Põhiseaduse Assamblee kokkukutsumisega ja selle loodud põhiseaduse rahvahääletusele panekuga, riigikogu valimiste seadusega, vabariigi presidendi valimise seadusega ja isegi omaenda ennetähtaegse laialisaatmisega, et põhiseaduslik parlament riigikogu saaks pärast poole sajandi pikkust vaheaega jälle tööle asuda.

Internetis on need ja muud ülemnõukogu materjalid vaid mõne kliki kaugusel. Kui süvenete kõigesse sellesse, mida ma praegu nimetasin, siis tajute, kui meeletu oli töökoormus toona kõigil. Kõigi hulka selles kontekstis kuulusid parlamendisaadikud, ministrid, spetsialistid ja muidugi uues olukorras oma kohta otsivad ametnikud. Nende seas oli vana süsteemi kogemustega inimesi, kuid palju ka uusi.

Uutest, keda mäletan 90ndate alguse Toompealt isiklikult, võiks nimetada näiteks asespiiker Marju Lauristini abi Tiina Intelmanni, kes töötab praegu Euroopa Liidu suursaadikuna Libeerias, või Heiki Sibulat, kes saabus värskelt küpsetatud juristina minu juhitud teadus- ja kultuurikomisjoni nõunikuks ja kellest sai hiljem riigikogu kantselei juhataja ning vabariigi valimiskomisjoni esimees. Loetelusse kuuluvad kindlasti ka väga noored, pisut karvased ja pisut liiga paksude kampsunitega ametnikud, välisminister Lennart Meri paremad ja vasemad käed, kelle nimed ei vaja täna ju ka pikka tutvustust: Jüri Luik, Mart Nutt, Tiit Pruuli jne.

Ühelgi inimesel, ka ametnikul ei ole võimalik olla sisuliselt apoliitiline. Annaks jumal, et ametnikel oleks täiesti selge, mis asi on poliitika ja kus kulgevad poliitmaastikul lubatu ja keelatu piirid.

Miks ma selle minevikumeenutusega alustan? Aga seepärast, et üks küsimus, mida armastas esitada Lennart Meri, kes ammustel aegadel ei olnud veel president, vaid filmimees ja kirjanik, küsimus, mille ümber ta oma teemad sageli punus, kõlas ennekõike filosoofiliselt ja see küsimus oli ning on: kust me tuleme ja kuhu me läheme?

Oma filosoofilisest toonist hoolimata on see küsimus oluline ja eluline ka inimese argipäevas ja igas elusektoris. Kui seda küsimust ei esitata endale piisava sagedusega ja formaalsusest vaba tõsidusega, siis suureneb oht, et ootamatult jõuavad kätte firmade majanduslikud, poliitiliste jõudude poliitilised või inimeste isiklikud krahhid kuni majandusliku või vaimse pankrotini.

Eespool nimetasin, et nii üleminekuaja kui ka taastekkinud vaba riigi seadusandjal ja täitevvõimul oli pakilisi ülesandeid, nagu öeldakse – nii et tapab.

Aga sellest hoolimata tegelesime seadusloome protsessis ka teemaga, mida võtab kokku retooriline küsimus: milline peab olema demokraatliku riigi ametnik?

Üks esimesi tõdemusi oli, et ametnik ei tohi tegelda poliitikaga. Eesmärgiks oli ehitada ametnike ja poliitikute vahele mõtteline Hiina müür.

Üheksakümnendate alguses tundus kõigi ametnike absoluutne lahutamine igasugusest parteilisest tegevusest enamikule Eesti rahvast iseenesestmõistetav. Liiga värskelt oli meeles sovetiriigi praktika, kus ainupartei, st kommunistliku partei osakonnad olid olemas kõikjal, mis tahes töökohas ja mis tahes elusfääris. Muidugi ei olnud tegemist erakonnaga selle läänelikus mõistes, vaid erakonnaks maskeeritud osaga totalitaarriigi mitmeharulisest ja paljutasandilisest aparaadist.

Niisiis, igasugune erakondlikkus väljaspool selget poliittegevust à la parlament, valitsus, volikogud tundus vale ja ohtlik.

Kui lahkusin 1992. aasta sügisel parlamendist, siis möödus ainult mõni kuu ja olingi juba saadetud Eesti suursaadikuks Soome, olin ise saanud riigiametnikuks. Üritasin peatada oma kuuluvust liberaaldemokraatlikku erakonda, aga selle bürokraatliku fikseerimisega oli sel ajal omajagu tegemist ja kuna mul ei olnud Soomes tööpäevad esialgu mitte tuntud valemi 24/7 järgi, vaid tunne oli pigem 25/8, siis polnud mul ega kellelgi teisel aega seda erakondlikkust kaua uurida. Oli tähtsamatki teha. Niipalju teooria ja praktika vahekorrast.

Nendel pöördelistel aegadel, kui kõikjal vaieldi suurte põhimõtete ja väikeste paragrahvide üle, nii et suled lendasid, tuli mulle pähe lihtne mõte: olgu registritega kuidas on, aga ega minu hinnangud seepärast muutu, kui ma kusagile ametisse astun, mu poliitikasse puutuvad tõekspidamised on endiselt olemas. Muidugi külastas mind ka selline banaalne mõte, et isegi riigiametnik teeb valimistel poliitilise valiku, see on lausa tema põhiseaduslik kohus.

Ergo ja summa summarum: öeldagu mida tahes, aga ühelgi inimesel, ka ametnikul ei ole võimalik olla sisuliselt apoliitiline. Veel enam, mõtlesin siis ja mõtlen nüüdki: annaks jumal, et ametnikel, st ka välisministeeriumi inimestel oleks täiesti selge, mis asi on poliitika ja kuhu nemad selles maastikus kuuluvad ja kus kulgevad poliitmaastikul lubatu ja keelatu piirid.

Ükskõik kui tõsiselt me ka ei suhtuks õigusriigi põhimõttesse, on igale mõtlevale inimesele selge, et katse reguleerida seadusega kõik homo sapiens’i elusekundid ja sammud on ette läbikukkumisele määratud. Masinale võib ja tuleb anda käske, aga inimesele tuleb alati jätta ruum kasutada seda, mida eesti keeles kutsutakse tavaliselt talupojamõistuseks ja inglise keeles common sense'iks.

Siit viib kitsas, aga kindel mõtteline sild meie tänase teema tuuma juurde. Vastutus. Masinal ei ole mingit vastutust, inimesel on, sest ta on võimeline vastutama.

Ja ametnik on ennekõike inimene.

Siia võiks ka punkti panna, teema on justkui ammendatud. Olge tööd tehes inimesed, mitte masinad, see ongi mu peamine sõnum. Seda teilt oodatakse. Kujutlege alati, et olete n-ö teisel pool lauda, ei ole mitte andja, vaid saaja rollis, ja kohe saab palju selgemaks, mida teha ja mida mitte teha.

Aga nii vara punkti panna on kahju, sest tegelikult on kõik teemad, mis puudutavad elu ennast, mitmeharulised.

Palun mind uskuda, et õiguskantsler Ülle Madise artiklit «Vähem norme, rohkem tervet mõistust», mis ilmus 1. juuni Postimehes, lugesin pärast eelnevate kõnelõikude kirjutamist. Ja nüüd lubatagu teda tsiteerida:

«Ebaõiglust ja rumalust tekitavate normide tekkepõhjus on sageli ametnike taandumine robotiks. Mitte mõelda, mitte kaaluda, mitte otsustada. Järelikult vältida vastutust inimeste hea elukorralduse eest. Paraku pole selliseid norme ega ka automatiseeritud ametnikke tarvis. Kui elu viimse detailini erandeid mittelubavate normidega reguleeritud, saab otsustama panna masinad. Sellist elukorraldust aga põhjalikumalt järele mõeldes vaevalt soovitakse. Elu ei ole lõpuni ette programmeeritav. Viimse pisiasjani kirja pandud ja õigluse poole püüdlemist välistavad normid tekitavad küll maksimaalse õiguskindluse, ent elu ettenähtamatu keerukuse tõttu ka maksimaalse ebaõigluse ja palju rumalust.»

Tajun märgilist kokkulangevust mõtetes ja hoiakus, mis on seda rõõmustavam, et meil on paras põlvkonna vahe, elukogemuse ja hariduse erinevus, töökogemuse erinevus ja ka erinev sugu. Ja me mõlemad hoiatame masinlikkuse ning ülereguleerimise eest.

Eesti Vabariigi ametnikud ei teki tühjast, nad võrsuvad kodust nagu kõik inimesed, nendele mõjuvad kool, ülikool, sõbrad, perekond. Ametnike tegevust reglementeerivad normatiivaktid, alates ametijuhendist ja lõpetades põhiseadusega. Kuid üks aspekt vajab mu meelest erilist tähelepanu. Nimelt: kui palju mõjutab ametnikkonna tegevust ja mentaliteeti see ühiskond, mille oleme jätnud selja taha veerand sajandit tagasi? Kas me oskame selle vana varju mõju ise adekvaatselt hinnata? Ja kui see mõju on olemas, siis kui kaua see võiks veel kesta?

Nüüd veel midagi iseenda kogemustest.

Aasta 1993, Helsingi. Eesti suursaatkond asus siis ajutistes ruumides Fabianinkatul. Mitte keegi saatkonna töötajatest, st Eesti ametnikest ei olnud saanud erialast koolitust. Seda, mis on diplomaatia ja kuidas selles hakkama saada, ennast mitte lolliks tehes ning Eesti huvide eest lausa võideldes, seda kõike tuli kõigil käigult õppida. Meil oli erimeelsusi, vaidlusi igapäevaasjade, riietuse, hääletooni ja kõnestiili, vastuvõtule kutsutavate nimekirja ja vastuvõtul pakutavate jookide üle. Meil oli põhimõttelisi, diplomaatia taktika ja strateegia teemasid käsitlevaid vaidlusi. Tuli hakkama saada ja ellu jääda, aga eks tehes õppimine võttis aega. Kuid paratamatust diletantismimurest hoolimata – see ju meid kõiki seal varitses – oli kõigis midagi, mis eristas meid paljudest praegustest Eesti diplomaatidest. See midagi oli vastutustunne. Normatiivaktidesse raiutud käsulauad, nagu me neid praegu kõikjal ohtralt näeme, olid siis peaaegu olematud, raamatupidamise programmidki veel valmimata, meie igapäevane tööelu oli suurel määral reeglistamata. Aga vastutuse tunne oli kõigil selge. Vastutust oma riigi maine ja tuleviku ees kandsid kõik väärikalt. Julgen arvata, et selline vastutustundlik käitumine ei olnud omane ainult meile Helsingis, vaid üldine nähtus kõigis meie esimestes välisesindustes.

Praegu on meie välisministeeriumi süsteemis, st nii peamajas kui ka välisesindustes tööl võrreldamatult suurema erialalise koolitusega seltskond, kellest paljud on lisaks saanud aastatepikkuse, mõned isegi paari aastakümne pikkuse kogemuse töötamisest välismaal, n-ö põllul, väga erinevates kultuurikeskkondades. Võrreldamatult täpsem on ka kõigi tööd raamiv regulatsioon. Ma pole küll proovinud, aga arvan, et kui suursaadiku  tegevusse puutuvad seadused, valitsuse taseme otsused ja ministeeriumi sisemise regulatsiooni normid helendavalt ekraanilt üksteise järel paberile trükkida, siis oleks A4 formaadis patakas vähemalt sentimeetripaksune.

Kui läksin 1993. aasta algul Helsingisse tööle, ütles välisminister Trivimi Velliste lühidalt: «Jaak, peamine on meie vana saatkonnamaja Kaivopuistos tagasi saada.» See oli tööülesannete fikseeritud prioriteet ja muu kleepus sinna külge lihtsalt meie kõigi loomulikust intelligentsist, kui lubate eneseirooniat kasutada. Tööle määramise käskkiri, mis sisaldas vajaliku, mahtus poolele leheküljele. Ja oligi kõik.

Me kõik mõistame, et mõne normatiivdokumendi olemasolu on ametnike elus paratamatu, nimetagem seda minupärast kas või ametnike saatusekoormaks. Aga õiguskantsler Ülle Madise kirjutab eelpool mainitud essees ka niimoodi:

«Valitsuse kava õigusloomevabriku tuure alla võtta on igati tervitatav. Loodetavasti ei asuta seejuures mõõtma eelnõude arvu ega üritata piirata riigikogu liikmete õigust eelnõusid algatada ja muuta. Kokku lugeda tasub kehtestatavaid reegleid, norme, ja mis peamine – küsida esmalt, kas neid ikka tõesti tarvis on, kas ilma ei saa. /…/ Kindlasti on tarvis kiiresti parandada põhiseadusvastased seadused, kaotada ametnike vastutust pärssivad ja inimeste elu tarbetult piiravad normid ja keskenduda neile normidele, mida on Eesti arenguks vaja. Seadusetegemine ei ole eesmärk iseeneses, vaid vahend. Eesmärk peaks olema muuta päris inimeste päris elu paremaks.»

Usun, et Ülle Madise lubab, kui ütlen, et sõna «seadus» asemel võib nendes lausetes kasutada ka muid sõnu, nagu käskkiri, juhend, määrus jne. Ütlen nii oma päris pika riigiametnikustaaži põhjal ja poliitikamaastikuga liigagi tuttav olemise tõttu.

Oma üle kahekümne ametnikuaasta jooksul olen eiranud tervet hulka ettekirjutusi, mis tulid peamajast, nii soovituslikke kui ka kohustuslikke. Parafraseerides üht Eestis tuntud fraasi, mainin, et täpsema loetelu, millistest juhenditest ja mitu korda ma mööda olen vaadanud, võiks ehk avaldada kunagi diplomaatide Valhallas. Aga huvitav on see, et mu töö ja riiklike eesmärkide saavutamine ei kannatanud selle all mitte üks raas. Kolm Eesti riigipead on mulle välja kirjutanud usalduskirju, läkitades mind seitse korda eri maadesse meie riiki esindama, meie valitsused on sellega nõus olnud ja ministeeriumi peamajast pole ma saanud kunagi negatiivset tagasisidet. Teisiti öeldes, mu nii-öelda loominguline suhtumine liigsetesse eeskirjadesse tuli põhieesmärke silmas pidades pigem kasuks, aga mitte kahjuks. 

Poliitiku vastutus pole meie praegune teema ja see ongi isemoodi, kohati üsna komplitseeritud. Kuid kõnet kirjutades meenus mulle, et kaitseministrina tuli mul vahel teha täiesti vastandlikke asju. Mõnikord oli vaja äärmise pedantsuseni jälgida, et käitutaks täpselt kõigi mängureeglite järgi ja mõnikord tuli julgustada oma alluvaid ametnikke, et nad kas või mõneks tunnikski unustaks bürokraatia labürindi, mõtleks eesmärgi nimel vabalt, paindlikult ja loominguliselt.

Nüüd mõni sõna ametniku dilemmadest. NB! See loetelu, mis järgneb, ei ole pelk teiste inimeste vaatlemise tulemus. Mõnigi dilemma on mind ennast vahel vaevanud, seda ma tunnistan. Nende dilemmade lahendamine kas aitab ametnikul olla oma töös vastutustundlikum või vastupidi, kisub õigelt teelt kõrvale.

Niisiis, ametnike Scyllad ja Charybdised elumerel. Need asjad võivad omavahel ka põimuda.

1. Pugemine või endaks jäämine.

2. Tarkus või lollus.

3. Mugavus või pealehakkamine.

4. Karjäär või karjerism.

5. Lojaalsus või masinlik käsutäitmine.

6. Tagumikutunnid või südametunnistus.

7. Tehnoloogiasse klammerdumine või inimlikud otsesuhted.

On lihtne ette kujutada, et inimesel, kes peab loomulikuks pugemist ülemuste ees, karjerismi ja tagumikutunde, eelistab 99% juhtudest e-kirju ja nutiteateid otsesuhtlusele, ei vaevu tarkusel ja lollusel suurt vahet tegema, tekivad nii tööelus kui ka eraelus varem või hiljem komplikatsioonid. Pehmelt öeldes.  

Olgu, ironiseerida on imelihtne, aga vahel on dilemma ka salalikum, kui algul paistab. Asetasin sellesse loetelusse meelega sellise paari nagu vahetegemine karjääri ja karjerismi vahel. Lühidalt ja pateetiliselt väljendudes on karjerist olemuselt vastutustundetu tüüp, aga vastutustundlikkus töös ja tagasihoidlik iseloom ei pruugi a priori inimese karjäärile seda hoogu anda, mida ta ise loomulikuks peab. Karjääri tegemine, sammumine töisel trepil ülespoole, nii et inimese kõik võimed avalduksid ikka enam ja ta saaks teistele rohkem kasu tuua – see on loomulik nähtus. Kuid sel teel varitseb ametnikku samasorti oht nagu poliitikut, kes tahab muudkui valitud saada, et oma üllaid ideid ühiskonnas rakendada, aga valituks saades muutub tema peamiseks ideeks soov jälle valitud saada.

Olen siin üritanud mitmest küljest kirjeldada Eesti ametniku elu ja tema dilemmasid, aga olen teinud seda meelega mitte liiga lineaarselt. Elu ei ole kunagi labaselt üheplaaniline, seda me teame kõik.

Proovime korraks keskenduda peamisele, keskenduda tuumale: vastutus kui selline. Pidasin möödunud sügisel ühel konverentsil kõne pealkirjaga «Otsese ja kaudse vastutuse paradoks». Lõpetasin selle kõne tõdemusega, mis on täna aktuaalsem kui eile:

«...Enda petmine on lõpuks võimatu, seda ka siis, kui vastutus on alati aetud teiste kaela, sest nii on mugavam olnud.

Veel kord: inimene vastutab ise absoluutselt kõige eest, mida ta teeb ja ütleb. Vastutus on nähtamatu dokument, mis annab inimesele inimese nime.»

***

Essee lähtub tööinspektsiooni suveseminaril Laulasmaal 7. juunil 2016 peetud kõnest.

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles