Lang «Radaris»: tuleb otsustada ja mitte ussitada (1)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Lang
Rein Lang Foto: Jaanus Lensment

Reformierakonna juhatuse liige Rein Lang kinnitas intervjuus Kanal 2 saatele «Radar», et Reformierakond pole presidendikandidaatide teemal sugugi nii lõhki, kui kiputakse arvama. Langi sõnul on erakonna ja laiemalt kogu Eesti probleemiks hoopis see, et tähtsate otsuste tegemisel kiputakse viivitama.

Kõrvaltvaatajale näib, et katel Reformierakonnas on tõstetud liiga suurele tulele ja podiseb kohe üle. Põhjuseks erakonna juhatuse otsus minna edasi presidendirallis Siim Kallasega ja jätta mängust välja Marina Kaljurand. Selle probleemi keskmesse tõusis eelmisel nädalal pärast Reformierakonna kurikuulsat Kadrioru koosolekut endine minister ja poliitikatipp Rein Lang, kellele pandi süüks koguni valitsuse kukutamise mõtteid ja salaläbirääkimisi Keskerakonnaga. Lang nõustub «Radariga» hommikukohvi jooma, et asjad selgeks rääkida.

Minu arvates te olete väga mõjuvõimas poliitik. Ma mõtlen siin just seda, et päevapoliitikast väljaspool olles suudate te tekitada siin üsna arvestatava poliitilise skandaalikese. Kuidas see teil õnnestub?

«Ei ole mina selle skandaali tekitaja. Eks igasuguse skandaali tekitamine jääb selle südametunnistusele, kes selle skandaali tekitab. Aga eks ta selles mõttes ju tõsi on, et kui kõrtsis kaklema minnakse, siis lõpuks ikkagi vahistatakse kõik, kes kõrtsis on, see on paratamatu. Aga ei ole küll, jah, tahtnud mingit skandaali.»

Räägime korra sellest juhatuse koosolekust. See raport, mida me ajakirjandusest lugesime – kohati jättis see üsna piinliku mulje – erakonna esimees, peaminister, tegi mingisuguseid vihjeid, palus kellelgi püsti tõusta, teie ei tahtnud püsti tõusta. Kuidas see asi tegelikult oli?

«No ärme räägi sellest juhatuse koosolekust pigem. See oli ikkagi ühe MTÜ sisemine asi. Ma võin seda öelda, et kõik see, mis lehes kirjas oli, tõele ei vastanud, aga ei tahaks sel teemal hakata üldse polemiseerima.»

Situatsioon ikkagi oli siis nii piinlik seal või ei olnud?

«Selles loos on oma tõde ja on oma ülepakkumised ja on ka muidugi otsene vale. Aga nii, nagu ma ütlesin – ma ei pea üldse võimalikuks tänases õhustikus hakata sellest rääkima. Meil on ees presidendivalimiste voor valimiskogus ja ükskõik, mida ma siin ütlen või mida ma teile vastan – igal juhul saab see mingisuguse tõlgenduse osaliseks ja seda ei ole lihtsalt täna vaja.»

Probleem sellel koosoleku, nagu teada, oligi selles, et osa erakonna juhtliikmeid toetanuks Kallase asemel presidendikandidaadina pigem Kaljuranda.

Mis teil Marina Kaljuranna vastu on?

«Ei, minul ei ole Marina Kaljuranna vastu mitte kõige vähematki. Marina Kaljurand on tubli Eesti naine, väga tubli diplomaat. Minul ei ole isiklikult tema vastu mitte kõige vähematki.»

Kritiseerisite oma erakonda ka siis, kui ta välisministriks sai?

«Jaa, ma jään täna kindlalt enda juurde. Eesti poliitiline süsteem, põhiseaduslik poliitiline süsteem, on erakonnademokraatia. Ja niisugust olukorda tekitada, kus vastutus ühe poliitika eest aetakse ametnike kaela ja võetakse nii-öelda endale vabadus öelda, et me ei tea siin midagi erakonnana, et see on nagu üksikisiku asi – see ei ole õige.»

Juhatuse koosolekul heitis erakonna juht ja peaminister Taavi Rõivas Langile väidetavalt ette, et ta helistas Kaljurannale eelmise aasta suvel enne Kaljuranna asumist välisministri toolile jutuga, justkui Rõivase valitsus kohe-kohe kukuks.

«Ei, ma ei ütelnud, et valitsus kukub. Ma lihtsalt soovitasin oma vanale heale kolleegile järele mõelda, et kui keeruline ja kui lihtne tal võiks olla tagasi minna diplomaatilisse teenistusse. Sellepärast, et ega valitsused ei ole igavesed. Mitte kunagi pole olnud.»

Igal juhul oli koosolek tuline ja lõpuks valiti erakonna presidendikandidaadiks Kaljuranna asemel Kallas. Mulle isiklikult tundub, et need, kes ei ole nüüd nõus selle otsusega, ei ole sellega leppinud?

«Mis puudutab seda konkreetset otsust, et Reformierakond toetab valimiskogus Siim Kallast, siis kõik sõltub sellest, et kuidas vaadata – kas klaas on pooltühi või pooltäis. Minu jaoks on see üsna üksmeelne otsus, sest hääletustulemus oli väga selge. Ta ei olnud kuskilt, et oleks pooleks või kaks kolmandikku või nii. Ta on väga selge otsus. Ja nüüd selle otsusega peaks tõepoolest nagu edasi minema. Kui kellelegi jäi mingi okas hinge sellest, alati on see võimalik, eks ole. Kindlasti ei pea seda eksponeerima nüüd sellises vormis, et näitama fakte teistmoodi, kuskile kirjutama, elama oma solvumist välja. See on mage.»

Reformierakonna otsuse järelkaja on põnev - küsitlustes suurima toetusega Kaljurannale tehakse toetusavaldusi ja tema ülesseadmise nõudmisele kogutakse allkirju. Rahvas teda toetab.

«Eesti Vabariigi president ei pea olema rahva poolt palavalt armastatud inimene. Eesti Vabariigi president peab vastama nendele tingimustele, mis põhiseaduses kirjas on. Ja põhiseaduses on kirjas tema ametijuhend. Seal on must-valgel kirja pandud, et ta peab olema riigikaitse kõrgem juht ja esindama Eesti riiki välissuhtlemises. See on see koht, kus me peame andma hinnangu. Ja kui me oleme otsustanud põhiseadusega, mille rahvas on heaks kiitnud, et selle presidendi valib riigikogu või valimiskogu, mitte rahvas, siis esimene argument ei saa olla populaarsus.»

Lang lisab, et keegi ei keela Kaljurannal kandideerida.

«Ega Marina Kaljurand võib ju kandideerida, kui tema poolt on 21 valijameest, kes on tema nõus üles seadma.»

Aga kas see ei ole probleem erakonnale?

«Minu jaoks isiklikult ei ole ta mingisugune probleem. Ega põhiseaduslik õigus kandideerida, seda ei saa kelleltki ära võtta. Aga iga kandideerija peab muidugi arvestama sellest tulenevate tagajärgedega. See on ka paratamatu.»

Langile heidetakse ette ka seda, et ta käis möödunud suvel Hundisilmal Edgar Savisaarega kohtumas.

Te käisite eelmisel suvel Edgar Savisaarel külas?

«Ja muidugi käisin, aga see toimus aasta tagasi. Isegi tänasest päevast üks aasta ja kaks nädalat tagasi. Ajaloolastel on muidugi hulk tegemist siin, eks ole.*»

Aga lihtne on tõlgendada siin, et Lang käis koos Seliga mingisugust vandenõu pidamas koos Savisaarega Hundisilmal valitsuse kukutamise raames.

«No ei olnud seal mingit vandenõu ja ei arutatud mingit valitsuse kukutamist ja mingeid salaläbirääkimisi ka ei olnud ja Edgar Savisaar on ka seda juba kinnitanud. Nii et mul jääb ainult kinnitada Edgar Savisaare sõnu. Vaadake, mina kuulun muuseas nende hulka, kes leiavad, et ka oma vaenlasega peab rääkima ja oma põhimõttelise poliitilise vastasega peab alati rääkima. Niisugust olukorda, et Eestis tekib niisugune kapseldumine ja kaevikusõda, kus keegi mitte kellegagi ei räägi – see on hukatuslik. Rääkima peab alati. Igasugune suhtluskanal peab lahti olema. Ei ole mõeldav, et erakonnad suhtleksid omavahel läbi ajakirjanduse. Et nüüd päevaleht midagi kirjutab ja siis saab teine erakond teada teise erakonna mõtetest, see ei ole küll mingisugune stiil.»

Aga nüüd teie, erakonna juhatuse liikmena, käite seal suhtlemas, aga teie omavahel jällegi Rõivasega sellest ei räägi.

«No eks me peame rääkima ja eks me ikka räägi ka, aga tookord oli vist tõesti niimoodi, et mina Rõivasele ei läinud ette rääkima, millest me Savisaarega aasta tagasi rääkisime ja see oleks olnud ka naljakas, sest peaministril on kaugelt muud ka teha, kui kuulata seda, mida kaks omaaegset kolleegi Tallinna linnavalitsusest nüüd omavahel vestlevad kuskil sumedal augustiõhtul.»

Kes ja miks on selle intriigi teie ümber ikkagi püsti pannud?

«Oi, ei mina ei oska sellele küsimusele mitte üks raas vastata. Ma võtan seda natuke huumoriga, et kui keegi tõesti peab vajalikuks edendada ajaloolist uurimistööd, millest Edgar Savisaar, Neinar Seli aasta tagasi Hundisilmal rääkisid, siis andke minna. Aga lihtsalt kinnitan veel kord, et tegemist ei olnud mingite salaläbirääkimistega.»

See on üsna keeruline situatsioon tegelikult, kui nüüd peaministrierakond, Eesti juhtiv erakond, on nähtavalt lõhki.

«No ei ole ta midagi nii lõhki. Eks see on jällegi selline omamoodi ajakirjanduslik müüt. Too sama kuulus erakonna juhatuse koosolek, millest on nii palju juttu olnud pressis, et selle lõpp oli ikkagi ju hääletus, mis näitas, et ei ole seal suurt lõhet ega lõhkiminekut kuskil, vaid valdavalt ollakse ikka üksmeeles. Nii et ärme loo tonte ja müüte ja kõike sellist. Reformierakond on, oli ja jääb ja küll ta siit edasi läheb. Üsna jõuliselt sealjuures.»

Kedagi lahkumas ei ole, asjad enne valijameestekogu ei pingestu?

«No ma tahaks väga loota. Ja ega selles ei ole ka mingit katastroofi, kui keegi lahkub. Ja kui kellelegi tõepoolest ei meeldi Reformierakonna poliitika ja Reformierakonna poolt aetav asi ja ta leiab, et ta saab end kuskil mujal teostada – no miks ka mitte?»

Te selles mõttes selle Siim Kallase väljaöeldud seisukohaga, et kellele ei meeldi, minge edasi, olete nõus?

«Seda nüüd võib tõlgendada räigelt, eks ole, et see nüüd isikuvalimiste puhul ei pea niimoodi olema, et sa pead kohe parteist ära minema, eks ole. Aga põhimõtteliselt erakonna otsustega, mis on otsustatud, tuleks ka erakonnaliikmetel ikka nõustuda. Muidu vastasel juhul on tegemist ju kaosega. Ei maksa ju nii väga loota, et kõik mõtlevad ühtemoodi. Mina näiteks väga kardan sellist väga moodi läinud terminit, et me peame valima presidendiks rahva ühendaja. Kas see ühendamine tähendab siis seda, et kõik mõtlevad ühtemoodi? See ühendamine saab ikkagi olla mingite inimgruppide ühendamine – no näiteks, et mehed ja naised hästi läbi saaks, et erinevad rahvused Eestis saaksid omavahel hästi läbi. Aga nüüd, et me valime endale presidendi, kes suruks peale mingi ühtemoodi mõtlemise... No see on seni välja tulnud kõige paremini Adolf Hitleril ja mingil moel ka Vladimir Putinil meie naaberriigis.»

Langi enda etteheide tänasele poliitikale on hoopis otsustamatus. See puudutab nii Reformierakonda oma presidendikandidaadi otsimisega kui ühiskonda üldiselt.

«Otsustamiseni ehk mingi asja otsustamisele panemisele ja selle protokollimiseni on väga pikk maa.»

Otsustamisest rääkimiseks võtab ta appi lastekirjanduse.

«Kui Karupoeg Puhh ja Notsu jalutavad läbi tormise metsa ja puud kõiguvad kahele poole – hästi kole õhkkond on. Ja siis Notsu küsib, et kuule Puhh, et mis siis saab, kui puu meile pähe kukub. Ja Puhh ei ütle midagi. Nad lähevad edasi seal metsas ja läheb üks viis minutit mööda ja siis Puhh ütleb Notsule mõttetera – aga kuule, äkki ei kuku. Ja meil tundub, et Eestis on umbes samasugune mentaliteet käima läinud. Neid ebameeldivaid otsuseid ja üldse otsuseid lükkame me kuskile edasi ja edasi ja veel kord edasi. Ja loodame, et asjad laabuvad iseenesest. Aga asjadel ei ole omadus laabuda iseenesest. Kui tuleb otsustada, siis tuleb otsustada. Otsused protokollitakse ja pannakse Eesti keeles kirja ja elatakse nende otsustega. Ja see pole mitte ainult Reformierakonna probleem. See on tegelikult väga suuresti Eesti probleem ja see on Euroopa Liidu probleem. Et vaatame, ootame – ehk tuleb parem ilm, saab põllule. Reeglina ei tule. Ja reeglina tuleks ikka otsustada ära ja elada nende otsustega ja mitte ussitada.»

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles