Tuleb välja, et puude jaoks on suur vahe, kas nende oksi murravad tormid või närivad kitsed. Kokkupuutel süljega käivituvad kaitsemehhanismid, mis mõjutavad ka kitsede käitumist.
Uuring: puud saavad aru, kui neid süüakse
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
14. september 2016, 08:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kevadine pungumine on puude leviku ja kasvamise jaoks ülioluline etapp.
Sel ajal on puude üheks olulisemaks looduslikuks vaenlaseks taimtoidulised sõralised, näiteks metskitsed, kes just sellistest pungadest ja värsketest okstest toituvad. Parimal juhul piirduvad kahjud vaid väikese kasvuga, halvemal juhul võib juba mõne punga hävimine tähendada ka välja suremist.
Kui seni on arvatud, et taimed sellistele häiringutele kuigi aktiivselt ei reageeri, siis ajakirjas Functional Ecology avaldatud artikkel kinnitab vastupidist – puud tunnevad oksanärijad ära ja asuvad seepeale ka aktiivsesse võitlusse. Uuringus kasutasid Leipzigi Ülikooli teadlased metskitse sülge, et puid «ära petta» ja jälgida nende reaktsiooni süljega kokku puutumisele.
Eksperimentide käigus põhjustati mitmetele pöögi- ja vahtrapuude noortele istikutele mehaanilisi vigastusi, millest pooltele lisati pipetiga ka sülge. Seejärel jälgisid teadlased puude hormonaalse tasakaalu muutusi.
Tuli välja, et kokkupuutel süljega hakkas puu kohe «tegutsema» ja tootma suurtes kogustes salitsüülhapet, mis toimib hormoonina, tõstes spetsiifiliste parkainete produktsiooni. Mõnedest nende ühendite puhul on juba praeguseks teada söögiisu vähendav mõju kitsedele. Lisaks «peletile» hakkasid puud tootma ka paranemist ja ellujäänud pungade kasvu kiirendavaid kasvuhormoone.
«Samas kui leht või oks murdub muudel, kitsedest sõltumatutel põhjustel, ei tõuse ei salitsüülhappe ega ka parkainete kontsentratsioon. Nende asemel hakkavad nad tootma hoopis haavahormoone,» seletas erinevust oksade mehaanilise murdumisega uuringu esimene autor Bettina Ohse. «Esialgse uuringu järel oleks huvitav näha, kas ka teistel puuliikidel on sarnaseid kaitsereaktsioone metskitse vastu. Kui see tõesti nii on, siis võiks tulevikus eelistada selliseid liike metsade istutamisel.»