Stella Soomlais disainihuvilisele tutvustamist ei vaja. Stella on hakkaja noor naine, kes veab omanimelist brändi Stella Soomlais Design ning on hinnatud nahast aksessuaaride disainer. XI Tallinna Disainiöö Festivali raames toimub Kuluurikatlas Stella Soomlaisi näitus «Kotidegustatsioon».
«Kotidegustatsiooni» näitus on tajudelabürint, mis ühendab visuaalse tunnetuslikuga, pakkudes vaatlejale läbi erinevate aistide sissevaadet Stella Soomlaisi loomingusse. Stella loob oma tooteid ringluspõhimõttel, et hiljem saaks detaile (nagu rihmad, taskud) lihtsalt vahetada ning kasutatud toote materjali uuteks disainideks kasutada. Osta.ee moeblogi vestles Stellaga ja uuris näituse tagamaid.
Stella, palun räägi lähemalt, kuidas sündis näituse idee «Kotidegustatsioon»? Näituse läbiv teema on ringluspõhimõte, kas see on n-ö ühe projekti raames või üldiselt ka igapäevaselt Sinu elustiili osa?
Näituse idee on küpseks kujunenud aastate jooksul. Üks leid viis teiseni. Kõik sai vast alguse minu magistritööst, kui 2010. aaastal EKA lõpetasin – töötasin lõputööna välja ärimudeli, mida hiljem siis praktikas ellu hakkasin viima. Nimelt sai mu eesmärgiks luua tooteid, mida on aastate jooksul võimalik kergelt hooldada ja värskendada ning siis, kui kott oma elu kandja jaoks ära on elanud, saaks materjali taaskasutada.
Aastaid tegin eritellimusi, et paremini mõista tarbijate soove ning nüüd olen paar aastat proovinud oma disaine luua just sel põhimõttel, et võimalikult suurt osa materjali oleks võimalik taaskasutada. Sellepärast ei näe minu disainidel näiteks pealeõmmeldud taskuid või funktsioonita dekoore.
Kuidas sündis näituse visuaal? Kes on Su projekti veel kaasatud?
Näituse visuaalne ja taktiilne osa sündis viimase aasta jooksul, kui tegin koostööd fotograaf Renee Altroviga. Mulle sattus stuudios kätte kõrvuti kaks nahka – üks, mis oli täpselt arbuusi sisu tooni ning teine sama roheline kui vilja koor. Nii tekkis meil oma naiskonnas idee katsetada fotolavastust erinevate puuviljadega, kuna taimparknahk, mida kasutan, on mõnusalt looduse tonaalsuses, erinevate viljade värvi. Kaalusime selleks projektiks erinevaid fotograafe, kuid kuna Renee oli oma detailsuse ja täpsusega portreemaailmas silma jäänud, siis ütles sisetunne, et just tema sobib taoliste natüürmortide fotografeerijaks. Ma ei pidanud pettuma. Ta haaras meiepoolse idee lennult ning viimistles selle oma kogemuse pealt lõplikuks kontseptsiooniks. Esimese fotoseeria saime tehtud eelmisel sügisel, selleks näituseks valmis kokku 12 fotot.
Kuidas jõudsid selleni, et tuua mängu toiduained?
Kuna fotod võeti publiku poolt väga hästi vastu, siis oleme ideega edasi liikunud. Juulikuus oli meil Telliskivi poetänaval esimene hüpikpood, kus püüdsime piltidel kasutatud toiduaineid nagu pipart, kohvi ja metsapähklit ära kasutada väljapanekus juba füüsiliselt. See tekitas rahva seas elevust, mis kinnistasid soovi püüda ideed suuremalt katsetada.
Nüüd on pipar, pähkel ja kohv võetud kasutusele ruumi kujunduselemendina suurel skaalal ja on viidud näituse külastajaga rohkem interaktsiooni. Kuna ma üle mitme aasta ei ole seekord enam Disainiöö festivali korraldaja, siis tunduski hea mõte too n-ö võidetud aeg panna kasutusse ja sättida endale tähtaeg ning teha näitus just festivali ajal, kus publiku tähelepanu disaini suhtes on kõrgendatud.
Mis Sind nahakunsti juures võlub?
Hetkel võlub mind nahakunsti juures kõige enam potentsiaal selle valdkonna olemasolevat struktuuri ja juurdunud tõdesid muuta. Ma olen tänaseks jõudnud sinnamaani, et käsi ei tõuse tegema lihtsalt veel üht trendikat kotti. Tahan pakkuda võimalust nautida minimalistlikku esteetikat ja pakkuda tarbijale hea disaini emotsiooni, kuid ma tunnen, et minu kohus on mõelda paar sammu edasi ja teha plaan ka ajaks, mil tarbijat enam too konkreetne ese ei rahulda. Kuna nahk on väga vatsupidav materjal ning selle tootmine on suhteliselt vastuoluline, siis disainerina näen endal ülesannet võtta sellest maksimumi ja tekitada kasutatud materjalile uus elu.
Stella, Sinu stuudios toimetab veel peale Sinu 8 naist, kelle tööd Sa juhid. Kui raske või lihtne see on?
Minu jaoks on mu naiskond kasvanud hästi orgaaniliselt ning vajaduse baasilt. Olen leidnud õiged inimesed suhteliselt kergelt – nad on sattunud mu teele kuidagi õigel ajal ilma suurema otsimiseta. Tänaseks on meil minu meelest väga mõnus kamp koos, kes jagavad sarnaseid huve ka väljaspool tööaega. Tänu neile olen ma üldse oma ettevõtmisega nii kaugele jõudnud – praegu on just koostegemine see, mis inspireerib. Täna ma üksi enam töötada ei tahaks – see lihtsalt ei inspireeriks ja kui motivatsioon kaob, siis… teate isegi.
Kas on tulnud ette ka raskeid hetki?
Eks ikka on ka hetki, kus tunnen end saamatuna, et jõud ei käi üle, et töölaud on liiga täis, kuid ilma oma abilisteta oleks ma puhta hädas. Ma olen lihtsalt seda tüüpi inimene, kes ei oska öelda «ei» ning kel on taldrik alati täis, mistõttu on mul aeg-ajalt lained üle pea, kuid tiimiga ühise eesmärgi poole liikudes saavad kõik asjad alati lõpuks ikkagi tehtud. Ma arvan, et mul on osaliselt juhiomadused kaasa sündinud, kuid mõni väga oluline on ka puudu, mistõttu on mul vaja ikka päris palju õppida, kuidas järjest kasvavat töötajate hulka suunata, motiveerida, optimaalselt tööle panna ning inspireerida. Aga see ongi just põnev ja väljakutsuv!
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)