Euroopa Liit on viimasel kümnendil liikunud selles suunas, et tarbijad ei peaks teises liikmesriigis mobiiltelefoniga helistamise, sõnumite saatmise ning internetis surfamise eest maksma rohkem kui kodumaal. Rändlustasud peaks praegu kehtiva plaani järgi kaduma järgmise aasta juunis.
See tähtaeg võib aga nihkuda, kuna rändlustasude kaotamise detailide kokkuleppimine on seni kulgenud üsna vaevaliselt. Oma panuse venimisse on andnud ka digitaalse ühisturu volinik Andrus Ansip koos digivoliniku Günther Oettingeriga.
Volinikud esitasid septembri alguses ilmselt mobiilioperaatorite lobitöö tulemusena ettepaneku, mille järgi saaks Euroopa tarbijad telefoni- ja andmesideteenuseid teistes liikmesriikides lisatasudeta kasutada vaid 90 päeva aastas. See oli komisjoni varasemate lubadustega võrreldes oluline pööre, mistõttu tabas plaani kohe üldine pahameeletorm.
Komisjoni president Jean-Claude Juncker tunnistas Ansipi ja Oettingeri ettepaneku kõlbmatuks ning käskis neil selle täielikult ümber teha. Kurioosne juhtum leidis välismeedias üsna suurt kandepinda, väljaanne EU Observer nimetas toimunut lausa fiaskoks.
Eelmisel nädalal esitlesid sakutada saanud digivolinikud uut kava, mille järgi soovitakse Euroopa mobiilikasutajaid siduda ajaliste limiitide asemel hoopis mingite konkreetsete liikmesriikidega. Täpsemalt, selleks et tarbija saaks kasutada teistes ELi riikides rändlustasudeta mobiiliteenuseid, peaks tema SIM-kaart olema seotud elukohariigiga või mõne sellise liikmesriigiga, millega konkreetsel tarbijal on näiteks piiriülese töötajana või vahetusüliõpilasena olemas «kindel side».
Juhul kui klient kasutab rändlusteenust oluliselt rohkem kui kodumaiseid teenuseid või kui peamiselt rändlemiseks kasutatav SIM on pikka aega kasutuseta, oleks operaatoril õigus tarbijalt Euroopa Komisjoni määratud suuruses lisatasu küsida. Sama kehtib ka siis, kui tarbija sõlmib rändlemise ajal mitu SIM-kaardi teenuslepingut ja kasutab neid üksteise järel.
Ansipi ja Oettingeri eelkäija Neelie Kroes lootis, et ühisturu arendamine rändlustasude kaotamise kaudu vähendab Euroopa digitaalset mahajäämust. Kas praegune lahendus seda ka toetab, on küsitav. Pole saladus, et telekomiäri on väga investeeringumahukas ettevõtmine, ning lähiaastatel tuleb operaatoritel hakata panustama juba uuele, 5G-tehnoloogiale.
Kui volinike uus plaan läbi läheb, on Euroopa telekomifirmad sunnitud paigutama üha enam ressursse innovatsiooni asemel hoopis miljonite tarbijate isikupõhiste liikumis- ja kasutusmustrite jälgimisele, kogutud andmete analüüsimisele ning lisatasude rakendamisega seotud vaidluste lahendamisele.
Operaatorite jaoks on tegu parema variandiga kui rändlustasude täielik, tingimusteta kaotamine, tarbijatele tähendab see aga üha suurenevat isikupõhist jälgimist.