/nginx/o/2016/09/29/5896837t1he75f.jpg)
Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiaosakonna personal hoiab oma haigeid kisa-kära ja maailma kurja eest. Mõned vihase tõvega võitlevad ja nõrgenenud organismiga inimesed on isolatsioonipalatis kaitsva luku taga. „Mitte sellepärast, et nemad meile halvasti mõjuksid, vaid sellepärast, et meie neile viiruseid ja baktereid edasi ei annaks,” täpsustab Ida-Tallinna Keskhaigla Onkoloogiakeskuse juhataja Kristiina Ojamaa.
25 aastat tagasi oli kasvajate põhiraviviis kirurgiline ravi. Suur osakaal oli ka kiiritusravil, mis on samuti lokaalne raviviis. Keemiaravi võimalused olid väikesed ning ravimite valik tagasihoidlik. Ravi oli tol ajal tüsilikum ja raskem, millest ei loodetud suurt tulemust. Tekkisid rasked kõrvalnähud, enamik keemiaravi saanud patsiente talus ravi voodihaigena ja oksendades, tihti oli seda äärmiselt raske üle elada.
Kuna naised sünnitavad praegu hilisemas eas kui varem, tuleb sagedamini ette, et rasedal avastatakse pahaloomuline kasvaja. Tänapäevase seisukoha järgi tuleb pahaloomulist kasvajat kohe ravima hakata. Uuringud on näidanud, et peamised keemiaravi preparaadid ei tekita teises ja kolmandas trimestris lootele kahju. Seega raseduse ajal ravime kasvajaid nii kirurgiliselt kui ka keemiaraviga, et päästa ema ja veel sündimata laps. Aastaid tagasi rasedad keemiaravi ei saanud.
Praegu on vähiravis kolm tugevat komponenti – kirurgiline ravi, kiiritus- ja keemiaravi. Enamasti koosnebki vähiravi neist kõigist kolmest, nii on ravitulemus kõige parem.
Tänapäeval on selgeks tehtud, et sageli ei saa operatsiooniga kõiki vähirakke eemaldada. Seepärast tuleb pärast operatsiooni jätkata veel lisaks keemiaraviga või kiiritusraviga. Osal juhtudel on ravivalikuks keemia- ja kiiritusravi korraga. Tänapäeval on keemiaravi palju kergem taluda, meil on suurepärased iiveldusrohud ning kõrvaltoimed on etteaimatavad ja paljusid neist saab ennetada. Ravi on individualiseeritud ja efektiivne.
Võtame vähidiagnoosiga patsiendilt kasvajatüki, uurime seda ja saame laborist teada, millised on selle konkreetse kasvaja raku pinnal olevad valgud, molekulid ja muud olulised markerid. Seda võib nimetada kasvaja iseloomustuseks molekulaarsel tasemel. Avastatud kasvajale leitakse kõige õigem ravim, mis blokeerib selle konkreetse valgu või molekuli ning seetõttu kaotab kasvaja võime kasvada edasi või paljuneda. Aga see polegi nii lihtne, sest kasvaja on väga kaval. Näiteks võtame ühest kasvajast neli proovi selle eri külgedelt ja saame vastuse, et tegemist on nelja erinevat molekulaarset tüüpi kasvajaga. Millist me siis ravima hakkame? Ikka seda kõige vihasemat ja agressiivsemat vormi.
Me ei alusta kasvajaravi enne, kui saame teada, kust on vähk alguse saanud ehk mis tüüpi on kasvaja. Ka Eestis tuleb üha sagedamini ette haruldasi kasvajavorme, nagu sarkoomid, neuroendokriinsed kasvajad, mis erinevad teistest vähitüüpidest oma tekkemehhanismilt. Näiteks hakkame ravima maovähki ja seejärel selgub, et tegemist on hoopis lümfoomiga ehk lümfisüsteemi vähiga, mis saab alguse lümfirakkude ehk lümfotsüütide tootmises tekkivast veast. See lihtsalt oli jõudnud juba maos jõudsalt arenema hakata.
