Lavastuse põhisõnum jääb kulisside vahele rippuma

, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Professor Robert Lindenile (Hannes Kaljujärv) on tema 65. sünnipäevaks 
tulnud külla ka tütar Marion (Piret Laurimaa), kellest pärast abiellumist on saanud katoliiklane.
Professor Robert Lindenile (Hannes Kaljujärv) on tema 65. sünnipäevaks tulnud külla ka tütar Marion (Piret Laurimaa), kellest pärast abiellumist on saanud katoliiklane. Foto: Kristjan Teedema

Briti kirjandusklassiku John Boynton Priestley teoseid on Eesti teatrites lavastatud üsna mitmel korral, kuid 1947. aastal kirjutatud peredraama «Perekond Linden» jõuab Eesti publikuni esimest korda. Ühelt poolt väärib küll tänu tutvustada selle autori loomingut, teisalt  jääb veidi küsitavaks, miks just see näidend siin ja praegu.

Vaataja ees rullub lahti Teise maailmasõja järgne Inglismaa keskklassi perekonna eluolu, mida on püütud kujutada äärmiselt autentselt. Peeter Raudsepa lavastuses domineerib ajastutruu õhkkond, lavalt hoovab tugevat realismihõngu. Ehtsast realismist on kantud nii näitlejate mängulaad kui ka Lilja Blumenfeldi lavakujundus, mille markantseim osa on räämas seinad.

Lugu kujutab endast Lindenite pere üle hulga aja kokkusaamist, et tähistada pereisa 65. sünnipäeva. Ometi ei kujune sellest koosviibimisest ajalooprofessorist isale (Hannes Kaljujärv) rõõmupidu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles