Kepid kätte ja kõndima

Lapseootel Liis ja Maarja-Liisa ei saa praegu oma harjumuspärast trenni teha ja nii on kepikõnd nende jaoks parim viis liikumiseks. Foto: Erik Prozes

Kui seltskonnas tuleb jutuks kepikõnd, väidab osa kaljukindlalt, et sellega tegelevad vaid vanainimesed, osa seevastu leiab, et tegu on täiesti tõsiseltvõetava spordialaga. Need, kes on asjaga lähemalt kokku puutunud, teavad, et tõde jääb sinna kahe vahele – kepikõnd on tervisele kasulik liikumisharrastus, samas kogunevad paljud kepikõndijad ka treeningrühmadesse ja osalevad rahvaspordiüritustel.

Üks mis kindel – kepikõnd (inglise keeles Nordic Walking) sobib igaühele, sest liigutused on seal lihtsad ja loomulikud. Treeninguks läheb vaja vaid paari käimiskeppe, mugavaid jalanõusid ja sportlikku riietust. Kõndida saab igal pool: metsas, pargis, linnatänaval, maanteel, rannas ja rabas.

Tänapäevase kepikõnni eelkäijaks peetakse suusatajate suvetreeninguid, kui käidi suusakeppidega maastikul, et hoida käte tööd lume tulekuni vormis. Keppe kasutasid ka mägironijad Alpides. Nüüdisaegses tähenduses võeti kepikõnd kasutusele Soomes 1997. aastal, kui seda hakati soovitama igaühele kasuliku liikumisviisina, töötati välja spetsiaalsed käimiskepid ning üllitati esimesed juhendid.