Õnnelike kitsede talu

Tiit Efert
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kersti Lužkovi sõnul kulub ühe kilogrammi juustu tegemiseks kümme liitrit piima.
Kersti Lužkovi sõnul kulub ühe kilogrammi juustu tegemiseks kümme liitrit piima. Foto: Tiit Efert

Lääne-Virumaal Kadrina vallas endise Hõbeda mõisa maadel tegutsev kitsefarm pakub nüüd huvilistele mitut sorti juustutooteid.

Hõbeda kitsefarm kuulub kahele perekonnale: Sille Hurt ja Tõnu Rummo elavad Kadrinas, Kersti ja Georg Lužkovid on ka Hõbeda talu omanikud.

„Üksteist aastat tagasi kolisime siia, kõik oli võssa kasvanud. Territooriumi puhastamine võttis kokku viis aastat,” räägib Kersti. Endistest mõisahoonetest on säilinud moonakate maja, mida mõnes raamatus on nimetatud ka mõisa peahooneks. Edasise lagunemise vastu on see konserveeritud. Kunagisest meiereiruumist on ehitatud saun ja külalistemaja.

Mõisa puidust kahekorruselisest peahoonest pole enam midagi alles, pilti saab näha vaid postkaardil. Praegune avar ühekorruseline elumaja on ehitatud täpselt sellele kohale.

Varem elas Lužkovide pere Sauel ja tööl käidi Tallinnas. Tegelikult ollakse pärit aga just Virumaalt – pereisa Georg Rakverest ja Kersti Kohtla-Järvelt. „Meie siiakolimist võib nimetada ka juurte juurde tagasipöördumiseks,” ütleb Kersti. „Meile meeldib, et ümberringi on suusarajad, mis lõppevad meie hoovis sauna juures.” Pereisa Georg on olnud kõva suusataja, sauna eesruumis ripuvad tema võidetud medalid.

Siiski käib Georg endiselt 75 km kaugusel Tallinnas tööl, Kersti töötab Kundas ASi Estonian Cell keskkonna- ja kvaliteedijuhina.

Innustavad kitsetalud

Kokku on talul kasutatavat heinamaad kümne hektari kandis. Kinnistul on 700 ruutmeetri suurune laut, seal tegutses varem seafarm. Kui Lužkovid selle endale said, elasid seal ratsutamishuvilise tütre kaks hobust. Kui peretütar aga ülikooli läks, jäid ruumid tühjaks. Kaaluti mitut varianti, kuni Kalamatsi ja Kolotsi farmide tegevusest innustust saanuna toodi sinna Kalamatsilt 2015. aasta kevadel esimesed kaksteist Rootsi maatõugu mahedalt kasvanud kitsetüdrukut. „Siis algas meie elus väga põnev ja täiesti uus periood,” sõnab Kersti.

Kitsedele on eraldatud neli hektarit karjamaad, kus loomad saavad vabalt laudast sisse-välja käia ja ringi liikuda. Lauda ühte otsa on püsti pandud lüpsiplats ja piimameierei.

Targad loomad

Kitsed on nagu süleloomad ja uudishimulikud nagu koerad. Nad hüppavad aia peale üles ning tahavad sügamist. Kersti kutsub loomi nimepidi ning käib nendega laudas juttu rääkimas. Igal hommikul pannakse kitsedele alla puhtad õled ning ette puhas vesi. Kitsed näevad äärmiselt rõõmsad välja ning selline heaolu kajastub kindlasti piima kvaliteedis.

„Sõbrad on meile öelnud, et tahaksid meie pere kitsed olla,” on Kersti rõõmus.

Esimesel aastal noored paaritamata kitsed veel piima ei andud. Sügisel toodi lauta seitsmekuune kitsepoiss Leonardo. Paaritumiseks peab kits kaaluma vähemalt 36 kg. „Kohe ei saanud arugi, et midagi toimuks, aga kevadel lisandus karja kümme kitsetüdrukut ja kümme kitsepoissi,” naerab Kersti. Kuni juunini toitusid väiksed loomad emapiimast, seejärel tuli hakata kitsi lüpsma. „Alguses tundus uskumatu, et ma sellega hakkama saan. Hakkasime koos Sillega vaikselt harjutama,” räägib Kersti. Alguses kardeti ka kitsede poegimist. Kui viimane tall ilmale tuli, siis tunti ennast juba vanade tegijatena.

Kokku annab kitsekari keskmiselt 40 liitrit piima päevas. Karjas on kolmteist lüpsikitse. Tänavu on sündinud kümme tüdrukut ja kaheksa poissi. Viimased annaks Kersti teistesse taludesse ära. Kuna kitsed on mahedalt kasvatatud, siis ei tohi neid kastreerida ega nudistada. Kodukandist mahevilja ja -heina saada pole aga lihtne, mahehein varuti hoopis Pärnumaalt. Lisaks saavad kitsed jõusööta, soolakivi ja mineraale.

Kitsed on väga targad loomad. Kersti räägib, et pärast väikeste sündimist olid kitseemmed kordamööda valves justkui lasteaiakasvatajad, kuniks teised käisid karjamaal kõhtu kinnitamas.

Kaks juustutegu nädalas

Kuigi lüpsma peab loomi iga päev, siis juustutegu käib kolmapäeviti ja laupäeviti. „Hästi põnev on. Harime ennast, loeme raamatuid,” räägib Kersti. Eesmärk on toota ja müüa laias valikus kitsejuustu, alustades pehmetest fetalaadsetest juustudest kuni kõvemate ning pikka aega säilivate laabijuustudeni. Algul katsetas Kersti köögipliidil lambaläätse, sinepiseemnete, lehterkukeseene ja küüslauguga. Erilist kokandushuvi pole naisel varem olnud. „Aga juustukeetmine on hasardiks kätte läinud. Olen hariduselt keemik ja katsetamine on mul veres,” lisab ta.

Lehterkukeseeni korjab ta kodu juurest metsast. Ta käib seal igal vabal hetkel, sest toorainet on vaja varuda terveks aastaks. Praegu on tal juba mitu paberkotti kuivatatud seeni.

Meierei ruumides näitab Kersti piimajahutit, kuhu piim kogutakse, ja juustukatelt. Sealt läheb juust vormidesse ning vaakumpakendisse. Tagaruumis seisavad riiulil esimesed kõvad eri maitsetega Gouda-tüüpi juustud. Pehme juust valmib 36 juustuvormis. Ühe kilogrammi juustu tegemiseks kulub kümme liitrit piima. Poolkõvadest juustudest ülejäänud piimast tehaksegi kõvemat juustu.

Seni on kõik investeeringud tehtud ise. „Reisil on jäänud käimata. Aga see siin pakub suurt naudingut ja tagasi saab väga palju positiivset energiat,” räägib Kersti. Nüüd on plaanis taotleda raha jäätisemasina ostmiseks ja hakata valmistama kitsepiimajäätist.

Uue tootena on Kerstil valmis kitsepiimaseep. „Võtsin raamatu ette ja hakkasin katsetama.” Idee on toota kitsepiimast terve kosmeetikasari. „Mõtteid on, aga aega on vähe, kõike korraga ei jõua,” lisab Kersti.

Hobitalu

Seni müüakse tooteid käest kätte ja käiakse laatadel. Juba mõned nädalad saab tooteid tellida Tallinnas MTÜ Tagurpidi Lavka vahendusel. Kaupluste peale esialgu ei mõelda. Toodangu maht on väike ning ilmselt ei suudetaks tagada tarnekindlust. Pealgi jääb kitsedel enne poegimist kaheks kuuks udar kinni ja siis tekiks ilmselt piimapuudus.

Tulevikuplaanidest veel: võib-olla tuuakse karja Nuubia sikk, kelle järglaste piim peaks olema rasva- ja valgurohkem, mida just juustutegemisel vaja on.

Kuna kogu töö tuleb ära teha enne põhitööle minekut, algab päev üpris vara, poole kuue paiku ja ühtegi puhkepäeva kitsed ei anna. Kolmapäevase juustuteopäeva võtab Kersti töölt vabaks puhkuse arvelt. „Olen õnnelik inimene, mu põhitöö meeldib mulle ka väga. Aga kui kari läheb suuremaks, siis peab valiku tegema,” tunnistab ta. Kokku mahutaks laut sadakond kitse.

Hõbeda mõisast

Hõbeda mõisa on esmakordselt mainitud 1459. aastal. Algselt oli mõis Vatku mõisa kõrvalmõis Kadrina kihelkonnas Virumaal. Karjamõisas kasvatati põhiliselt piimakarja. Säilinud on maakivist laut, meierei ja maakelder.

Mõisa viimane omanik oli parun Nikolai Dellingshausen, mõis võõrandati 1919. aastal. Mõisa hoovist jookseb läbi kunagine mõisatevaheline Hansa kaubatee.

Kitsepiim on kasulik

Kuigi paljudele kitsepiim ei maitse, sobib see inimese organismile lehmapiimast paremini, sest kitsepiima rasvamolekulid on kaks korda väiksemad. Kitsepiim sisaldab võrreldes lehmapiimaga kaks korda rohkem väärtuslikke valke, nagu albumiin ja globuliin. Samuti on selles mitu korda rohkem rauda ning A-, C-, D- ja PP-vitamiine kui lehmapiimas. Kitsepiim soodustab mao ja kaksteistsõrmiksoole haavandite paranemist, seda soovitatakse kopsutuberkuloosi korral, kui köhitakse verd. Samuti on seda hea tarvitada bronhiaalastma põdejal. Kitsepiim aitab külmetusest ja teistest haigustest põhjustatud köha vastu, sest takistab põletikuliste protsesside arengut ja süvenemist. Kitsepiim leevendab haige seisundit angiini, neelu- ja mandlipõletiku korral.

Allikas: kitsefarm.ee

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles