Konrad Mäe ateljee avas nädala lõpus Mikkeli galeriis (Tähe 39) näituse suvistest piltidest, mis on tehtud Lõuna-Eestis. Silma paistab hea värvikäsitlus. Seda laiendab väljapanek Atlantises, kuhu hakatakse ateljee eestvedaja Martti Ruusi sõnul pilte üles panema kümnekonna päeva pärast.
Konrad Mäe ateljee tegevust kommenteerib kirjanik Indrek Hirv
Tähelepanelik näitusekülastaja on kindlasti mäganud, et Tartu aastalõpunäitustele on viimastel aastatel värv tagasi tulnud. Ei, mitte labane või suurustlev, vaid vaikne ja loomulik, pallaslik, kui kasutada sõna, millest eesti näitusekülastaja ikka veel aru saab.
See prantsuse impressionismist sündinud värvikäsitlus valitses eesti kunsti suures laastus kogu möödunud sajandi, Konrad Mäe Tartusse tulekust peale, jäi siis 1970. ja 1980. aastatel peamiselt Tartu kanda ning suri 1990. aastatel hoopis välja. Ainult Imat Suuman hoidis seda veel – kuutõbise järjekindlusega. Sellel sajandil on pilt tasapisi muutuma hakanud, haritud suhtumine värvi on Tartu näitustele tagasi tulnud, ulatudes vahel isegi kolmandikuni väljapaneku kogupinnast.
Kes siis on need, kellest ma siin räägin? Andres Sütevaka, Evi Gailit, Peeter Krosmann, Maris Tuuling, Margus Meinart, Alo Aarsalu – et esimesena meeldetulevaid mainida. Kõik nad ei ole oma pilte Mikkeli galeriisse praegu küll välja pannud, aga kõik nad on Heldur Viirese õpilased Konrad Mäe ateljeest.
Ateljee ise loeb oma vanust 1988. aastast, on suuremal või vähemal määral kujundanud vähemalt saja maalija käekirja ning jätkab seda vaikselt ent järjekindlalt ka tänavu. Sel sügisel veab õppetööd Andres Rõhu, Kaja Kärneri ja Heldur Viirese õpilane ateljee algusaastatest peale. Heldur Viires ise astub ateljeest aeg-ajalt läbi, hoiab kätt pulsil. Sügise jooksul võetakse ka mõni uus õpilane juurde.