Tingimisi vangistus elukaaslase jõhkra peksmise eest – kõlab kahetsusväärselt leebena. Ometi just sellised karistused vaatavad meile tihti vastu ajaleheartiklitest, kus on detailselt kirjeldatud kohutavat lähisuhtevägivalda. Loomulikult on iga kaasus erinev, kuid ehk lisaks karistusele veel ühe nüansi ja paneks jõhkardid avalikku häbiposti.
Pärnu Postimees kirjutas pühapäeval juhtumist, kus rohkem kui kahe aasta vältel korduvalt elukaaslast peksnud 27-aastasele Jaanile määrati kokkuleppemenetlusega pooleteise aasta pikkune tingimisi vangistus. Mehe karistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane katseajal toime uut kuritegu.
Kui heita pilk statistikale, siis iga kümnes kuritegu Eestis on seotud perevägivallaga ja üheksal juhul kümnest on kannatanuks naine. Samuti tundub nende juhtumite arv iga aasta kasvavat, kuid see tuleneb pigem sellest, et inimesed julgevad rohkem vägivallast teatada. Vägivallajuhtumite tegelik arv on tõenäoliselt suurem, kuid jääb paraku suletud uste taha.
Probleemi tõsiduse mõistmiseks ei pea tegelikult üldse justiitsministeeriumi kuritegevuse statistikat uurima. Piisab sellest, kui heita pilk politsei ööpäevainfosse, kus on ära märgitud väljakutsed ning nende põhjused. Mõned näited möödunud päevadest:
«7. oktoobril teatati, et Toilas Ranna tänaval lõi 27-aastane mees oma 28-aastast elukaaslast.
8. oktoobril teatati, et Lasnamäel Paekaare tänaval asuvas korteris lõi 28-aastane mees samaealist naist ning tekitas talle tervisekahjustusi.
9. oktoobril teatati, et Uus-Maleva tänava korteris lõi abikaasa panniga 42-aastast naist. Politsei pidas kahtlustatavana kinni 43-aastase mehe.
9. oktoobril teatati, et Kohtla-Järvel Uuel tänaval asuvas korteris lõi 41-aastane mees oma 55-aastat naist.»
Need on muidugi vaid üks osa politseile tehtud väljakutsetest, kuid taolisi juhtumeid leiab sealt peaaegu iga päev. Loomulikult võib mõni siinkohal öelda, et me ei tea ju nende juhtumite tagamaid. Arvan aga, et kui tegu pole hädakaitsega, siis ei saa vägivalda kuidagi õigustada.
Ma ei usu, et tingimisi karistused enamikku vägivallatsejaid heidutavad või uusi intsidente ennetavad. See mõjub pigem näpuvibutusena. Efektiivsem karistus oleks kuriteo toimepanija nime avaldamine avalikus registris, umbes nagu veel mõni aeg tagasi eksisteerinud elatisvõlglaste nimekiri.
Sellisesse registrisse võiks kanda süüdimõistetud isikud, kes lähisuhtes pikema perioodi jooksul korduvalt vägivallatsenud. Pikemaks perioodiks võib lugeda näiteks kuus kuud või enam. Ettepanekust võib jääda mulje, justkui ühekordne juhtum poleks nii oluline, aga ärme unusta, et tegemist oleks lisaga kohtult määratud karistusele.
Registrisse kantaks kuriteo toimepanija nimi, isikukood ja kohtuasja number. Nime lisamiseks peab olema ka kannatanu nõusolek, sest mõnel juhul võib vägivallatseja nime avaldamine kaasa tuua ebameeldivusi ka ohvrile.
Ja viimaseks: registrisse jääks nimi viieks aastaks. Vähemalt kord aastas peaks kontrollima, kas nimekirjas olev isik on vahepeal nime muutnud. Kui jah, siis tuleks andmeid uuendada ja lisada juurde vastav märge.
Teen siin artiklis eelnevalt loetletud tingimustel n-ö otsa lahti ja avaldan pühapäeval Pärnu Postimehes kajastatud rusikakangelase info. Oma elukaaslast ja lapse ema kahe aasta jooksul korduvalt peksnud mees on 27-aastane Jaan Akermann. Kel huvi täpsema info vastu, siis kohtulahendi number on 1-16-7277/9.