Teadust teevad kõige targemad inimesed ja nii on justkui iseenesestmõistetav, et see süsteem suudab end ise korrigeerida, jättes automaatselt kõrvale puudulikud, ebaolulised või ebakorrektsed järeldused ja tehes ruumi elu- ja arengujõulistele ning nõuetekohaselt reprodutseeritavatele teadustulemustele. Samuti eeldatakse, et teadusmaailmas kehtib tõeline meritokraatia, mis toimib puhtalt andekuse ja vaimsete võimete alusel ning kus tähtsaks peetakse haritust, annet ja kompetentsust, nii et sotsiaalne päritolu ega materiaalne rikkus ei tohiks staatust määrata.
Kas teadus on ainult rikaste privileeg?
Tegelikult võib märgata trendi, et sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus teaduses ja teaduskarjääri võimalustes süveneb ning teadus hakkab üha enam muutuma nn privilegeeritute (ainu)õiguseks (nii Suurbritannias, Jaapanis, Ameerika Ühendriikides, Indias kui ka mujal). Oluline on, et teadustegevust rahastatakse ju suuresti nn avalikust, s.o maksumaksjate rahast ning see ei tohiks taastoota ega süvendada ebavõrdsust. Vahendite kuhjumine väga väikese ühiskondliku grupi kätte pole lõppeks ei efektiivne ega stabiilne. Kindlasti tähendab see suure osa inimvõimekuse kaotamist, mille tagajärjeks võib olla tõsine talendikriis. Välistest vastuoludest, globaalsetest trendidest ja mitmesugustest häiretest tingitud tõrgete või rikete ületamine ei sõltu aga pelgalt teaduse enesekorrigeerimisvõimekusest.