Puudutuste loitsimine

Küllap mäletab nii mõnigi veel hobulausuja Tom Bookerit, eraklikku maagi ja ravitsejat. Too painas läinud aastasaja lõpul paljude meeli — kellel Nicholas Evansi romaani, kellel Robert Redfordi filmi kaudu. Nüüd on meie ees lohelausuja Anzori Barkalaja. Füüsik ja lüürik, usundiuurija ja sõnaseadja, eestlane ja megrel. Tema raamatus on võimalik kohata neid kõiki.

Lausumised

«Lohelausuja» on vahel paljusõnalisusesse kalduv, kuid riimilist siduvust armastav kogu luulelist sõnamaagiat, mis looduse aastaaegse ringkäigu raamistuses kõnetab Sinaks nimetatud tegelast.

Selle maagia ülemtoon on armastus, mille pühapaistesse eksib vahel haldjas või libahuntki. Kuid tahes-tahtmata pole pääsu ka ajastuomastest mõrupillidest, mida autoril esindavad rõõmurikkuja laulud (lk 34 ja 40) ning eesti keeles olevaile lisatud «karjuv kõneviis» (lk 48).

Ent kus on siis lohe? Kui indogermaani kujutelmade järgi võiks oodata mingit tuld purskavat Tigedust, siis Barkalaja lohe on vabaduse ning hingeosaduse kaitsja — tuline, uhke ja kättesaamatu. Õnnelik on inimene, kes tohib sellist olendit puudutada.

Autori lohelausumine koosnebki puudutuste loitsimisest — õrnhellast ja südant kriipivast.

Käe Kirik ja Näo Kirik

Näo Kirikuks nimetab ennast disaineri ja reklaamimehe Asko Künnapi ümber koondunud luuleline vennaskond — sama, kes mullu avaldas «Eesti haiku».

«Lohelausuja» teeb neile tiitellehe pöördel vaimse kummarduse Käe Kiriku poolt. Usun, et viimati mainitud kiriku liikmed on Anzori Barkalaja kõrval samaväärsete kaasautoritena veel raamatu kujundajad Epp Barkalaja ja Urmas Volmer.

Kirikut sümboliseeriv, «Kultuuriakadeemia» kirjaga mustrilist karikat hoidev käsi on näha raamatu avaleheküljel. Sealtki õhkub lohe puudutuse loitsu.

RAAMAT
Anzori Barkalaja «Lohelausuja»
• 44 luuletust ja 26 foto­illustratsiooni
• 80 lehekülge
Allikas: Eesti Loomeagentuur