Islandi lastekirjandust on eesti keeles napilt. 2001. aastal ilmunud Andri Snaer Magnasoni «Sinise planeedi lugu» ja 2009. aastal lugejateni jõudnud Kristin Steinsdottiri «Kodulinna ingel» on ainsad, mis aitavad meil islandi kaasaegsest lastekirjandusest aimu saada. Hiljuti lisandus lugemislauale Sigurdssoni «Kääbusekivi».
Nii «Kodulinna ingli» kui ka «Kääbusekivi» on tõlkinud andekas, kuid kahjuks noores eas traagiliselt hukkunud Toomas Lapp, kellele see jäi viimaseks tõlketööks. Kuigi antud teos pole Islandiga väga seotud, vaid pigem üldinimlik ja selle tegevust võiks vabalt ette kujutada ka Eesti pankrannikul või Haapsalu kandis, on tore, et selle väikese maa lastekirjandusele on hakatud tähelepanu pöörama.
Raamatu tagakaas liigitab teose muinasjutt-romaaniks. Kuigi seda õhukest teost (vaid pisut üle saja lehekülje hõredat kirja ja suuri reavahesid, mida, muide, on väga mugav lugeda) ei kipuks kuidagi romaaniks nimetama, täidab see ometi kõik vastavale žanrile esitatud nõuded. Tegemist pole aga pelgalt teatud žanri nõuete täitmisega, vaid igati asjaliku ja köitva algklassilastele mõeldud lugemisvaraga, Islandil koguni väga menuka lektüüriga.
«Kääbusekivi» süžee on komplitseeritud, kuid ometi lapsele selgelt jälgitav. Autor segab oskuslikult nii mineviku ja oleviku kui ka fantaasia ja reaalilma. Lisaks põhisündmustikule loob autor mitmeid kõrvalliine. Sündmustik algab üsna klassikaliselt – 9-aastane tüdruk Pääsu saabub vanaema Karoliina juurde väikelinna suve veetma. Vanaema maja, mida kutsutakse Kääbusekiviks, on justkui muuseum.
Südamlikult kirjeldab autor suvevanaema, tema väikesi vanaaja inimese veidrusi ja hingesoojust. Vanaemal on oskusi ja julgust anda lapsele piisavalt vabadust, et mõtelda ja elu üle juurelda ning seiklustessegi sattuda. Samas ei jäta ta tüdrukut omapead, vaid kaasab ta oskuslikult igapäevaellu.
Teose sündmustikku koondab müstiline saladus, mida tüdruk lahendama asub. Nimelt avastab ta, et vanaema hoovil asuvas kivis elavad kääbused. Kogemata leitud särakivi ja vanatädi päevik vaid lisavad sündmustele hoogu. On õnn, et nende kohati hirmutavategi seikluste ajal on tüdrukule toeks kohalik poiss Kaur.
Autori kirjutamisstiil on lihtne ja aus. Autor kasutab tegevuste edasiandmiseks oleviku vormi, see toob sündmused lugejale lähemale. On tunne, et kirjeldatavad sündmused toimuvad just siin ja praegu.
Oma osa sellise värske ja vahetu emotsiooni loomisel on ka autori suurepärasel oskusel edastada tegelaste tundeid neid liialdamata, kuid ometi ehedalt ja siiralt. Osav on kirjanik ka pingesituatsioonide kirjeldamisel (nt Pääsu käigud kivi juurde, päeviku leidmine pööningult jne), ärev ootus säilib kuni stseeni lõpuni.
«Kääbusekivi» kujundus (Krõõt ja Kärt Kukkur) on liigagi tagasihoidlik, kaanepilt on kahvatu ega kutsu raamatut haarama, illustratsioonid lausa olematud. Kas või sisekaantel olevad fotod intrigeeriksid kaanel kasutades enam. Lausa kahju, kui see hea raamat sisulistest põhjustest olenemata lugejateni ei jõua.
Raamat
Adalsteinn Asberg Sigurdsson
«Kääbusekivi»
Islandi keelest tõlkinud Toomas Lapp
NyNorden 2010, 117 lk