Meiega jagab oma lugu üks tavaline eesti naine, kellel ometi ei ole väga tavaline elu. Tema minevikus on värve loonud kolm erinevat meest – kolm abielu, mis kõik olid ühel või teisel moel vägivaldsed. Ta tahab oma suhetest rääkida, et aidata teisi, kes on samas olukorras.
Anonüümsust palunud naine on praegu 30ndates ning on pärit tavalisest Eesti väikelinnast. «Te ei ole üksi, sellest kõigest on võimalik välja tulla,» on tema sõnum. Siin on tema esimese suhte lugu.
«Olin 14 aastat vana, vanemate inimeste laps, range kasvatusega perekonnast, kus pidi õppima ainult viitele ja laps rääkis ainult siis kui kana pissib. Kui ma sündisin, oli ema 42 ja isa kohe 50 saamas. Olin natuke mässumeelne puberteedieas tütarlaps, kui kohtusin oma esimese mehega. Ta oli 18, paneme talle selles jutus nimeks Mati. Lävisin tihti endast vanemate kaaslastega, kuna endaealised tundusid minu jaoks lapsikud.
Meie kohtumine oli omamoodi humoorikas: ta sõitis mulle kogemata jalgrattaga otsa, ma kukkusin ja minestasin. Hästi romantiline, on ju! Teised tüdrukud rääkisid hiljem, et oo, ta on nii lahe ja kõva tüüp... Oli ju 90ndate algus ja kõvad mehed nahktagidega olid ägedad. Igatahes oli ta õhtuks välja uurinud, kus ma elan. Hakkasime kohtuma, hästi tihti olin kodust öösiti ära, vahel põgenesin, sest kodus oli ainult karjumine ja isapoolne karistamine. Emal meie peres sõnaõigust ei olnud, kõik allusid isale, kuid samas võin öelda, et isa ema peal füüsilist vägivalda kunagi ei tarvitanud ja alkoholi ka meie peres ei armastatud. Oli ainult range distsipliin ja kehaline karistamine.
Mäletan korda, kui olin kümnene ja läksin klassiõe juurde, kuna ei tahtnud koju minna, ning ema tuli mind otsima. Koju jõudes oli isa nii vihane ja sundis mind pükse maha võtma. Ema tuli vahele ja palus, et ta mind ei nüpeldaks. Isa lukustas ema magamistuppa, haaras mul jalgadest, rippusin pea alaspidi ning ta peksis mind spinningu otsaga... See oli meil karistusvahend…
16aastaselt vägivallatsejaga abiellu
Läks nii, et koolis ma eriti ei käinud, kodus ei elanud, raha ei olnud, vahel olin mitmeid päevi näljas, aga armastus oli suur. Ilmnesid ka esimesed kaaslase vägivallamärgid. Talle meeldis tugevalt juua alkoholi, osaleda löömingutes, varastada... oh! Mäletan korda, kui olin olnud jälle paar päeva söömata. Mati sebis kuskilt raha ja me saime osta ühe burksi. Mati asus kohe õgima... Tahtsin ka… Palusin: «Kas sa annaksid mulle ühe ampsu...? Ta sülitas selle mulle näkku. «Söö siis,» vastas ta ainult selle peale.
Sain teada, et mu ema on haiglas. Olin 15. Jõudsime sinna, kui ema just suri, silmadki olid veel lahti... See oli raske, nii valus... Ema oli ju minu ingel.
Pärast ema surma arenesid asjad nii, et hakkasime ikka isaga uuesti rohkem suhtlema. Isa leppis Matiga ning leidis, et kui ikka koos voodit jagame, peaksime ikka ametlikult ka abielus olema. Abiellusin Matiga, olin 16.
Abielu Matiga nägi välja selline: Mati tööl ei käinud, raha meil ei olnud, elasime vanemate kodus, kus elas ka minu noorem õde. Isa oli leidnud juba uue naise, õnneks üüri maksma ei pidanud, ainsaks sissetulekuks oli toitjakaotushüvitis. Mati käis tihti joomingutel, vahel ei tulnud mitmeid päevi koju, oli selliseid kordi, et kui tuli purjus peaga, siis nõudis, et talle raha või viina sebiksin. Loomulikult polnud mul kumbagi kuskilt võtta, talle jäi alati alkoholist puudu, palusin tihti, et ta ei läheks edasi jooma, kuid selle peale sain kas jalaga või põlvega kõhtu. Ükskord kukkusin selle peale pikali, haarasin kätega tal jalast, palusin ikka, et ta ei läheks... Ta tagus mind jalgadega edasi ja läks ikka.
Aeg möödus, sündis minu esimene poeg. Seis oli sama. Sünnitoetuse jõi ta ka maha, kodust asjad müüdi pandimajja, mul ei olnud rinnas piimagi, sest süüa polnud, oli stressis. Oma kallile kahenädalasele imikule polnud mul muud anda kui suhkruvett, abi paluda polnud mul ka kelleltki, oli ka ju häbi ja isale ei julgenud ma oma muredest rääkida. Vahepeal sai nii öelda veega «lipsukartuleid» praetud, kusjuures maitses tol hetkel võrratult.
Kodust välja pääsemine osutus päästvaks
Pojake oli kuuekuune kui otsustasin, et pean ikka ise tööd otsima. Olin 18aastane. Sain tööle hooldekodusse vanureid hooldama. Elu oli kohe ilusam. Tekkisid töökaaslased, tuttavad, sõbrad. Sai süüa, hakkasin ka enda eest hoolitsema, tekkisid ka sihid ja eesmärgid. Ühtlasi kerkis küsimus: kes tahan ma tulevikus olla? Milline on minu tulevik? Kas koos selle laaberdajaga ja joodikust muidusööjaga, kes armastab alkoholi rohkem kui mind? Jah, ta ei joonud enam nii palju, tegeles ka lapsega, kui olin tööl, kuid tema peale loota kunagi ei saanud.
Igatahes aeg läks edasi, saabus kevad. Isa tegi mulle ettepaneku, et kas ma ei sooviks minna maasikaid korjama. Tollel ajal olid veel Soomes FIMid ja maasikakorjamisega teenis tolle aja mõistes roppu raha – aasta siis oli 98. Loomulikult olin ma nõus. Ka Mati oli nõus, tal ei jäänud muud üle, sest mina olin see, kes perele leiva laua peale pani.
Soomes olles aga kohtasin ma meest, sellist rahulikku, hästi vaoshoitut. Ta ei rääkinud eriti midagi, oli minust peaaegu üheksa aastat vanem. Ta tõesti tundus hästi rahulik, sain ka teada et on korralikust perekonnast, omab töökohta. Mees tundus minu jaoks turvaline, meie suhe hakas arenema. Hiljem sai sellest mehest minu järgmine abikaasa, aga see on juba üks teine lugu…
Viis nädalat maasikakorjamist ja ma naasin koju. Esimesel ööl ütlesin, et tahan lahutust.
Uskuge või mitte, see läks suht lihtsalt. Andsin Matile poole oma teenitud rahast, sest mul oli kahju, ei saanud ju inimest niisama tänavale saata. Andsin talle nõud ja muu eluks vajalikku ka kaasa. Armastasin ju vaatamata kõigele teda ju ikka – esimene armastus ju.
Paar nädalat hiljem sain teada, et rahad jõi ta paari päevaga maha ja niiöelda kaasavara on mööda küla laiali. Pojake oli tol hetkel aastane.
Olin 19, kui lahutasin. Minu esimene abielu kestis peaaegu viis aastat.
Mis ma sellest abielust järeldan?
Ägedad kutid, kõvad mehed ei ole ägedad abikaasad ega vastutustundelised. Naised ja pere on nendele teise- või kolmandajärgulised. Noored tüdrukud ei mõtle tihti peaga ja astuvad suhetesse, mida nad ka hiljem tihti kahetsevad. Tahan öelda ka vanematele, et liigse rangusega ja karistamisega te tõukate oma lapsi endast eemale. Nad hakkavad otsima hellust ja tähelepanu mujalt.
Füüsiline karistamine jätab jälje kogu eluks. Tihti lepivad tütarlapsed, keda nende isad on füüsiliselt karistanud või kes on pealt näinud, kuidas isa vägivallatseb emaga, olukorraga, kus mees on vägivaldne. Kas te soovite oma tütardele sellist meest? Emad, kui teie lapsed näevad vägivalda ja kogevad seda, kas te soovite et see on tulevikus nende peremuster, et nii ongi õige!?»