Urve Eslas: kolm kohtumist Valge Maja lähedal

Urve Eslas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Reuters/ScanPix

Washington. Veel mõne päeva eest linna peal lasunud tummisemat sorti kuumus (kolmkümmend kraadi ja enam), mis ajas Valge Maja lähedal pargis oravad lõõtsakile murule, sai otsa kiiremini, kui hotellide ja ärihoonete kliimaseadmed reageerida jõudsid. Esimest korda nägin ma teda just siis, kui konverentsihotellist välja end soojendama läksin. Oli sadama hakanud, kohmitsesin bussipeatuse ootepaviljonis vihmavarju kallal, sain selle lõpuks lahti ja pidin juba tagasi vihma kätte astuma, kui sain aru, et ei ole üksi. Ootepaviljoni pingil istus mütakas. See mütakas oli väga kuri.

Võttis veidi aega (seljataga oli pikk ja pingeline päev), et aru saada, et see on noor ja väga ilus naine, kes kahe jope, suure salli ja paksu mütsi alt kõva häälega pahameelt väljendas. «Neetud rikkurid!» ütles ta. «Teie pärast ongi Ameerikaga lõpp.»

Paviljonis polnud kedagi peale meie kahe. Võttis veel ühe piinliku hetke, enne kui aru sain, et ta peab silmas mind. Vihmavari. Hotelli oma, sest mu enda oma oli katki läinud. (Just nagu ka kohver, mille hotelli pakikandja eelmises konverentsipaigas Londonis mulle varjamatut piinlikkust tundes tuppa tõi, sest kohvrit ei meenutanud see enam just eriti, vähemalt mitte sellist, millega tema harjunud oli. Aga see kohver oli olnud minuga kogu aasta, läbi viie riigi ja kaheksa elukoha, ja ma polnud veel valmis temast loobuma. Tegelikult oli see ainus, mis mul üldse oli.)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles