Eestlased egiptlastest: kõige rohkem teeb valu tühi kõht

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Egiptuse koptikristlaste perre abiellunud Pia Kurro kasvatab koos mesinikust abikaasaga Kairost mõnikümmend kilomeetrit põhja pool asuvas Shebini külas kahte last.

FOTO: Erakogu

Kui Egiptuses üldse midagi odavat on, siis on need inimesed, ütlevad Egiptuses elavad eestlased. Rahvas nõuab muutust, mille nad eile president Hosni Mubaraki tagasiastumisega ka said. Kuid kas rahvas ise on valmis muutuma, uuris Mikk Salu Egiptuse eestlastelt.

«Kuidagi peab ju ellu jääma,» ütleb Egiptuses elav eestlanna Merli Anijärv. Need sõnad kõlavad vastuseks minu natuke imestavale küsimusele, miks heidavad egiptlased president Mubarakile ette korruptsiooni, aga ise oma igapäevases elus käituvad täpselt samamoodi ehk korruptiivselt.

Näiteks töökohad liiguvad enamasti sugulaste kaudu ja riigipalgalised (ja neid on ju igas Egiptuse peres) kasutavad oma positsiooni ära igasuguste lisateenistuse hankimiseks. Altkäemaksud, või ütleme kingitused, on tavaline praktika igas valdkonnas. Palka makstakse mustalt ja seda isegi riigiasutustes, erasektorist rääkimata.

«Muidugi maksan ka mina oma majapidajannale mustalt,» muigab sama küsimuse peale eestlanna Saale Fischer. Sakslasega abiellunud Fischer elab (praegu küll Saksamaal «sõjapaos») Kairo lõunaosas Maadi linnaosas. See on jõukas elurajoon. Nii-öelda välismaalaste paralleelmaailm.

Jalutuskäigu kaugusel getost

Egiptus on väga selge klassiühiskond, kinnitavad seal elavad eestlased, aga need piirid ja paralleelid võivad olla ootamatult õhukesed. Näiteks kui Saale Fischer oma korterist välja astub, piisab ainult kümneminutilisest jalutuskäigust, et sattuda keset araabia getot, täis mustust, lõputut vaesust, kus elatakse, kuidas juhtub, süüa tehakse lõkkel ja poisikesed loobivad välismaalast kividega. Kas siis sellepärast, et välismaalased ei meeldi, või lihtsalt igavusest – kes seda teab.  

«Egiptuses võid näha pilti, kus ülirikka kõrval teine inimene sureb nälga,» toob veel ühe näite Egiptuse paralleelmaailmadest Kairos elav eestlanna Ülle Tammemägi-Abuelnaga. Ta on egiptlasega abielus ja teeb praegu Kairos doktoritöö jaoks välitöid. «Kõige rohkem teeb valu tühi kõht,» viitab Tammemägi ka ühele kuulsale plakatile, mida Egiptuse protestijad viimastel nädalatel on lehvitanud.

Vaesus ja nälg ei ole Egiptuses kõnekujundid ega liialdused. See on riik, kus näiteks õpetaja palk on 30–60 eurot kuus, kus vaesuses elab 32 miljonit inimest ehk 40 protsenti rahvast. Vaesus Egiptuses ei ole lihtsalt arv statistikaameti kodulehel, vaid tõeline raske ja räpane vaesus, mis paneb inimesed toidujärjekordades leivapala pärast kaklema, mis tekitab viha ja meeleheidet.

Vaestel on iga kuu õigus valitsuse jagatavatele toidupakkidele, need on siis mõned kilod-liitrid jahu, õli, riisi ja leiba, mida järjekorras tuleb oodata ja kui vaja, ka nende pärast võidelda. Seda tausta teades saab paremini aru lausest «Kuidagi peab ellu jääma», mille Merli Anijärv loo alguses ütles. See pole õigustus, vaid lihtsalt nending, et nii asjad käivadki.

Egiptlasega abielus

Egiptuses elab erinevatel hinnangutel 100–150 eestlast. Vähemalt mulje järgi on enamik neist egiptlastega abiellunud naised. Lähemal vaatlusel on pilt kirjum. Suur osa on viimastel aastatel sinna läinud, aga on ka üksikuid teise põlve eestlasi, kes seal sündinud ja suureks kasvanud.

Suurem osa on linnainimesed. Näiteks Merli Anijärv elab Kairost lõunasse jäävas umbes poole miljoni elanikuga linnas, mis kannab uhket nime Kuues Oktoober. 6. oktoober on päev, mil Egiptus ja Süüria 1973. aastal ründasid Iisraeli. Algas Yom Kippuri sõda, egiptlastele alguses edukalt, aga lõpuks suutis Iisraeli armee minna vasturünnakule ja tungida peaaegu Kairosse välja. Sõjaväest on siiani Egiptuses märke igal pool ja armeed austatakse, erinevalt politseist, keda egiptlane vihkab.

Üks osa Egiptusesse läinud eestlastest on vastu võtnud islami, on mittereligioosseid ja ka neid, kes hakanud kristlasteks. Pia Kurro on mitmes mõttes eriline näide. Tema abiellus Egiptuse koptikristlaste perre ja ta on ka üks eestlastest, kes ei ela linnas, vaid Egiptuse külas – oma mesinikust abikaasa ja lastega Kairost mõnikümmend kilomeetrit põhja poole jäävas põllumajandusrajoonis.

Mida kauem Egiptuses elavate eestlastega rääkida, seda rohkem saan aru, et nii suurt, vastuolulist ja keerulist maad on väga raske lihtsate mõistetega kokku võtta. Egiptus ei ole hädaorg, kus kõik asjad halvasti. Seal on inimesed, kes on lahked (kerjusest mööda ei minda), visatakse nalja, toetatakse ja aidatakse üksteist – kombed, mis meile võõrad, on tegelikult omamoodi loogilised ja inimlikud.

Eemalt vaatajal on lihtne eksida. Ülle Tammemägi toob näite, kuidas BBC rääkis uudisloos, et egiptlased on nii vaesed, et peavad 30. eluaastani elama koos vanematega. Jah, egiptlased on tõesti vaesed, kuid see on ka maa, kus kõik algab ja lõpeb perekonnas ning see, et täiskasvanud inimesed elavad koos vanematega, pole veel näitaja vaesusest.

Või see, et Egiptuse tütarlaste seas on üha enam märgata niqab’i (nägu kattev loor või rätt) kandjaid. Jah, see võib tähendada suuremat usklikkust. Pia Kurro aga lisab, et niqab võib olla ka klassikuuluvuse tunnus. Egiptlannad näevad näiteks telekast, et Saudi Araabia kuningapere naisliikmed kannavad niqab’i. Neid matkides näitavad egiptlannad, et on peenemad ja kõrgemast klassist. Omamoodi tõusiklikkus.

Rikas keskklass

Ning isegi vaesus on Egiptuses midagi sellist, mida tuleb mõista teisiti kui Eestis. Kurro toob näiteid omaenda suguvõsast – onu Naaem (tõlkes ’meeldiv’) on õpetaja, kes tänu eratundidele teenib nii palju raha, et võib väikeseid maatükke kokku osta.

Tema naine ostab ja jahvatab vilja, millest leiba teha – nii on odavam kui poest osta. On nad nüüd vaesed või rikkad? Naaemi vend on hambaarst, Egiptuse mõistes kesklassist, aga tema naisel on auto, naine ise autot juhtida ei oska, nii on pere palganud oma autojuhi – asi, mis Eesti mõistes luksus, aga Egiptuses võib seda lubada.

«Kui üldse Egiptuses midagi odavat on, siis on need inimesed, tööjõud. Täiesti tavaline, et keskklassi peredel on oma kokk, teenijad, majapidajad,» ütleb ka Monica Udras. Tema sõitis Egiptusesse kuus aastat tagasi, sest poja tervis vajas paremat ning soojemat kliimat. Kolm aastat tagasi abiellus egiptlasega.

Udras ei varja oma skepsist Egiptuse viimase aja sündmuste suhtes. Jah, ka tema on mõtetes koos protestijatega, aga ei usu, et Egiptuses midagi suurt muutub. Pigem annab ta mõista, et selles ühiskonnas endas on nii palju mäda, seal on kombeid ja harjumusi, mis Egiptuse kontekstis pole üldse halvad, aga mille peale läänelikult vaba demokraatia ja turumajanduse ehitamine on illusioon.

Ja veel üks läänemaailma jaoks pealtnäha ehk kõrvaline, kuid oluline tõsiasi. Egiptuses rügavad noored mehed tööd teha (kui tööd on), et raha koguda ja abielluda nii kiiresti kui võimalik. Kui pole raha, pole ka abielu ja pole ka seksi. Usk ei luba. Nii ongi riik täis noori vihaseid testosteroonist pulbitsevaid mehi, kellel pole süttimiseks palju vaja.

See võib tunduda kohatu võrdlusena, aga näiteks Pia Kurro viitab aasta-paari tagustele sündmustele, kus noorte meeste jõugud ründasid tänaval naisi, mis Egiptuse avalikkuse jaoks oli eriti šokeeriv, sest traditsiooni järgi on naine seal maal püha, teda kaitstakse ja armastatakse. Vahel läheb pinge järelikult nii suureks, et ükski tabu enam ei pea.

Tagasi üles