Mida on perekond Lindenil täna meile öelda?

Põim Kama
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hetk Peeter Raudsepa lavastatud «Perekond Lindeni» lavastusest, fotol näitlejad Linda Koldje ja Hannes Kaljujärv.
Hetk Peeter Raudsepa lavastatud «Perekond Lindeni» lavastusest, fotol näitlejad Linda Koldje ja Hannes Kaljujärv. Foto: Alan Proosa

Vanemuise teater tõi väikeses majas lavale Peeter Raudsepa lavastatud J. B. Priestly peredraama «Perekond Linden». J. B. Priestly on eesti publikule tuntud ennekõike draamast «An inspector calls», mis BBC 2015. aasta väärtsarjana möödunud hooajal ka ETV ekraanile jõudis. Eestis esimest korda lavale jõudnud «Perekond Linden» viib vaataja Teise maailmasõja järgsesse Inglismaa väikelinna, ajalooprofessor Lindeni (Hannes Kaljujärv) 65. sünnipäeva perekondlikule koosviibimisele. 

Kaugelt koju tulnud lapsed toovad endaga kaasa isa väärtussüsteemist võõrandunud vaateid, isiklikke probleeme ja vanu konflikte. Mõranemas on ka professori abielu ning töösuhe kohaliku ülikooliga. Eluõhtu halastamatut murenemist raamib kolkalinna ahistav õhkkond, vana lagunev maja ning 1947. aasta ühiskondlikud olud ja majanduslik surutis.

Kuigi Priestly loomingus on olulisel kohal ka üldinimlikud teemad, nagu moraal, sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus ning inimsuhted, tekib Raudsepa «Perekond Lindeni» puhul küsimus teose ajakohasusest: miks sellist teksti siin ja praegu üldse lavale tuua, mida on sel praegusaegsele publikule öelda ja pakkuda?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles