/nginx/o/2016/11/01/6025129t1h54d7.jpg)
Riigikogu aseesimees Jüri Ratas põhjendab, miks ta kandideerib Keskerakonna juhiks.
Rahvarindest võrsunud Keskerakond tähistas 12. oktoobril oma 25. sünnipäeva. Maailma mastaabis on tegemist noore erakonnaga, kuid Eesti poliitikas oleme kõige kogenumad. Eesti Keskerakond ei ole ajutine projekt, vaid toetub kindlalt oma aluspõhimõtetele: solidaarsus, iga inimese eest seismine ja ühiskonna liitmine.
Kui teatasin oma otsusest kandideerida Keskerakonna esimeheks, sain nii erakonnakaaslastelt kui ka poliitikavälistelt sõpradelt ja tuttavatelt toetavaid sõnumeid ning väärt mõtteid. Samal ajal asusid teiste erakondade esindajad ja ka mõned ajakirjanikud aktiivselt meedias arvamust avaldama, mida kõike peab Keskerakond nüüd teisiti tegema.
Nõustun, et oleme teinud vigu, ning loomulikult püüame neist õppida. Küll aga toonitan, et Keskerakond kujundab oma töökorralduse ja poliitilised seisukohad iseseisvalt, lähtudes erakonnaliikmete ja valijate ootustest. Ühelgi erakonnal ega poliitikul pole moraalset õigust ega poliitilist jõudu meile otsuseid dikteerida.
Peamised vajalikud muudatused Keskerakonna sees on võimalik väga lühidalt kokku võtta – peame muutma juhtimise laiapõhjalisemaks, rahaasjad korda tegema ning tugevdama oma piirkondlikke üksusi ja erakonna kogusid. Kindlasti pole minu eesmärk Keskerakonda tundmatuseni reformida, vaid erakonda edasi arendada ning taastada asjalik tööõhkkond. Pärast kongressi lähme edasi ühtse meeskonnana, kuhu on oodatud kõik, kes soovivad panustada Keskerakonna ja Eestimaa tulevikku.
Keskerakonna tugevdamine on vajalik, et erakonna programmilisi seisukohti senisest edukamalt riigi tasandil ellu viia. Eesti vajab sotsiaalsemat ja õiglasemat poliitikat ning ühtehoidvat ühiskonda. Keskerakond on aastaid teinud väga palju asjalikke ettepanekuid Eesti elu edasi viimiseks, kuid valitsuskoalitsioonid on meie algatusi pea eranditult ignoreerinud.
Samal ajal esindab Keskerakond küsitluste ja valimistulemuste alusel pea kolmandikku Eesti elanikkonnast, sealhulgas iga neljandat Eesti Vabariigi kodanikku. Meie valijad ootavad igati õigustatult, et ka nende seisukohtadega arvestataks.
Riigi tasandil näeme kõige olulisema väljakutsena rahvastikukriisi ületamist. Eesti elanike arvu jätkuvale vähenemisele ning maapiirkondade ääremaastumisele pole siiani lahendust leitud, kuid olukorraga ei tohi lihtsalt leppida. Ma ei nõustu arusaamaga, et meil tuleb kohanduda «kestliku kahanemisega», sest nii pole paraku võimalik riigi ja rahvana püsima jääda. Toetan tervikliku ja teaduspõhise perepoliitika väljatöötamist, et suurendada sündide arvu ning toetada perekondi ja Eesti inimesi kogu elukaare vältel. Rahvastikupoliitikat ei tohi usaldada turumajanduse abstraktse «nähtamatu käe» juhtida, seda peab kujundama riik.
Samamoodi on jäänud täiesti tagaplaanile regionaalpoliitika ja Eesti tasakaalustatud arengu tagamine. Omavalitsuste ühendamine, veel vähem sundliitmine ei saa ju olla omaette eesmärk. Kõige olulisem on inimeste elukeskkonna parandamine ning kohalike omavalitsuste võimekuse kasv. Ma pole sugugi veendunud, et haldusreform praegusel kujul aitab neid eesmärke saavutada. Regionaalpoliitikas tuleb märksa enam süveneda sisusse, mitte keskenduda vormile.
Välja tuleb töötada vajalikud meetmed töökohtade loomiseks ja haridusasutuste säilitamiseks ka väiksemates omavalitsustes ja maapiirkondades. Riigi järkjärguline kokkutõmbamine peab lõppema – vajame lasteaedu, koole, postkontoreid ja kõiki teisi eluks vajalikke teenuseid kogu Eestis, mitte ainult suuremates keskustes.
Meie suurim probleem on inimeste toimetulek ning rahvaarvu tõus. Tugevat edasiminekut vajame kõigi Eesti elanike elukvaliteedi tõstmisel. Pean silmas nii palku, pensione kui ka tervelt elatud aastaid. Oleme küll juba üle 12 aasta Euroopa Liidu täisväärtuslik liige, kuid jääme jätkuvalt pea igas kategoorias tugevalt alla Euroopa Liidu keskmisele. Ükski poliitik ei räägi täna viie jõukama riigi hulka jõudmisest, mis oli algusest peale mõeldud kõlava, kuid sisutühja valimisloosungina. Euroopa Liidu keskmisele tasemele tõusmine peab aga olema reaalne eesmärk, et suurendada Eesti inimeste heaolu ja pidurdada väljarännet.
Loomulikult on mõistetav ning igati positiivne, et paljud Eesti inimesed omandavad haridust ja väärtuslikke töökogemusi mitmel pool Euroopas ja mujal maailmas. Samas on Eestimaa jaoks ülioluline, et tugev enamik neist ei jääks püsivalt välismaale elama, vaid naaseks kodumaale. Selleks tuleb meil igal aastal edasi arendada Eesti elu- ja ettevõtluskeskkonda ning jõuda palgatasemelt lähemale jõukatele Põhjamaadele ja Lääne-Euroopa riikidele. Keskerakond näeb siinkohal olulist rolli euroopaliku maksu- ja majanduspoliitika rakendamisel.
Rõhutan, et NATOsse kuulumise ning kaitsekulutustele vähemalt 2% panustamise osas SKTst valitseb erakondadeülene konsensus, mis aitab tagada vajaliku järjepidevuse. Samal ajal tuleb julgeolekupoliitikaalases debatis keskenduda märksa enam ka riigisisestele teguritele. Pean silmas vajadust suurendada politsei- ja piirivalveameti ning päästeameti finantseerimist, et tagada rahulik ja turvaline elukeskkond kogu Eestis. Veelgi olulisem on ühiskonna sidususe suurendamine. Meie inimeste vastandamine rahvuse, vanuse, soo ja teiste kriteeriumite alusel peab lõppema, sest ühiskonna lõhestamine nõrgestab otseselt meie kõigi julgeolekut.
Integratsioon ja erinevate kogukondade ühendamine on ülitõsised teemad, mis vajavad järjepidevat riigijuhtide tähelepanu, mitte kampaania korras tegelemist. Poliitikud ei saa valida, millist osa ühiskonnast nad esindavad, ning ülejäänud inimesi lihtsalt kõrvale jätte. Riigijuhid peavad suutma näha riigikogu hoonest ja Stenbocki majast kaugemale. Paraku tundub liigagi tihti, et erineva koduse keelega inimeste ühendamine on jäetud ainult Keskerakonna õlule. Niivõrd suuri küsimusi pole aga võimalik üksinda lahendada.
Pean laiemalt oluliseks inimeste suuremat kaasamist riigijuhtimisse. Uute mõtete ja algatuste allasurumine ning tagatubade kokkulepped on oht demokraatlikule riigikorraldusele. Vajame kõigi Eesti elanike kaasamist ühiskondlikesse aruteludesse ning otseselt riigijuhtimisse.
Tegelik tööpõld Eesti poliitika muutmisel on veel oluliselt laiem, kuid kõiki mõtteid pole võimalik ühe arvamusloo raames välja tuua. Ennekõike on minu kandideerimine Keskerakonna esimeheks kantud soovist jõuliselt panustada Eesti sõlmprobleemide lahendamisse.