Eesti balleti üks säravamaid tähti Kaie Kõrb annab aastatega omandatud kehavalitsemisoskusi nüüd edasi oma õpilastele Tallinna balletikoolis, mille juht ta ühtlasi on.
Kaie Kõrb: Keha on balletis ülioluline
30. oktoober 2016, 10:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Sirutu!», «Avane!» «Rohkem rõõmu!» – nii suunab Kaie Kõrb varvastel tippivaid tüdrukuid järjest paremaks saama. Mõne tantsusammu või jalakeerutuse näitab õpetaja ka ise ette. Küsimuse peale «Kas teeme veel kord?» noogutavad kõik ja hakkavad taas paarikaupa ettepoole liuglema. Isegi tunni lõppedes jäävad mõned piigad veidi edasi harjutama. Tundub, et motivatsiooni balletikooli õppuritel jagub.
Keha on balletis mõistagi ülioluline. Millised kehalised eeldused peavad lapsel olema, et temast hea tantsija saaks? «Eelkõige puusa väljapoolsus, seejärel jalalaba painduvus, samm ehk kui kõrgele jalg tõuseb, painduvus, hüppevõime ja head proportsioonid. Seda kõike saab ka arendada, kuid teatud looduslikud eeldused peavad muidugi olema,» vastab Kõrb.
Kui näiteks jalalaba ei paindu, ei saa ka varvaskingades seista ja tantsimisest ei tule midagi välja. Kange selja vastu aitavad mõnevõrra venitused, kuid ainult teatud piirini. Ja kui «konna asendit» ehk puusade väljapööret kätte ei saa, on raske balletilaval õigeid samme seada. Looduse vastu minnes on ka traumad kerged tekkima. Neid, kes tervislikel põhjustel koolist lahkuvad, ikka leidub. Üheksanda klassi lõpus on võimalik valida, kas jääda klassikalise balleti juurde või hakata õppima hoopis kaasaegset tantsu, kus ei pea nii palju varvastel seisma.
Kaie Kõrb on ise seda kõike oma nahal kogenud, sest esimesel korral teda jalavõlvi vale asendi tõttu balletikooli vastu ei võetud. Pärast aasta spordikoolis sportvõimlemisega tegelemist osutus tulevane täht siiski balletikooli sobivaks.
Tallinna balletikooli direktorina tunneb Kõrb muret, et nii vähe poisse õppima tuleb. Ta soovib ümber lükata arvamuse, et sukkpükstes lavale tulemine pole kuigi mehelik. «Sama võiks siis ju öelda ka kõigi nende sportlaste kohta, kes retuusides võistlevad. Meestantsijatel on väga ilus musklis keha, mida on nauditav vaadata. Ja mis puutub balletitantsijate pöiad väljapoole kõndimisse, siis sellessegi võiks suhtuda rahulikult – ka tavainimesed kõnnivad nii, et ühtedel vaatavad jalad sisse- ja teistel väljapoole,» selgitab Kõrb.
Igal juhul säilib tantsijatel kena kehahoiak ja rüht kõrge vanuseni välja. Näiteks Tiiu Randviir õpetab Tallinna balletikoolis seniajani ja näeb väga hea välja. Ka Kaie Kõrb tegi veel 50-aastaselt tantsulaval suurepärase comeback`i (vt pilti).
Pole saladus, et tantsijate pidev mure on nende kehakaal. Kaie Kõrb näeb küll endiselt väga sale välja, kuid oma viis kilo on tallegi lisandunud. Ta on ajapikku õppinud oma kehaga sõber olema. Ehkki aastaid kandis pikki pükse, sest arvas, et tal on liiga peenikesed ja kõverad jalad. Kaalu kohta ütleb ta, et imetleb inimesi, kes on küll suured, kuid ei põe selle pärast – riietuvad moodsalt ja näevad väga kaunid välja.
Balletikoolis hoiduvad õpetajad oma kasvandikele keha kohta märkusi tegemast. Kui probleem tekib, siis räägitakse vanematega ja peetakse nõu kooli psühholoogi või mõne teise spetsialistiga. Kord aastas toimuvad asjakohased koolitused. Vajadusel leitakse noorele just talle sobiv toitumisnõustaja. Tantsijatele, nagu ka sportlastele, enamasti tavaline toitumisnõu ei sobi, vaja on teistsugust lähenemist. Seda enam, et balletikoolis käimise ajal noore keha areneb ja muutub pidevalt ning söögiisu on suur. Võivad tekkida hirmud juurdevõtmise ees ja muud psühholoogilised üleelamised. Õnneks läheb aastatega kergemaks.
Kõrb on ise selle kõik läbi elanud: «Olen lollused läbi teinud ja sellest kõigest välja tulnud. Olen end näljutanud ja tablettidest abi otsinud – ikka selleks, et võimalikult peenike olla. Tegelikult tohib süüa kõike, aga mitte palju ega üksluiselt, samuti ei tohi enne magamaminekut kõhtu täis pugida. Samas on lapsed erinevad, mis sobib ühele, ei sobi teisele, pealegi on osal ka pärilik kalduvus juurde võtta ja siis on eriti raske.»
Teatris valitseb suur konkurents ja kõigile rolle ei jagu – eriti siis, kui oled ülekaalus. Kõrb meenutab, kuidas ta omal ajal välisreisidel seisis külluslike koogilettide ees ja mõtles, kuidas küll tahaks olla normaalne inimene ja seda kõike endale lubada. Samas toonitab ta, et baleriin ei tohi ka liiga peenike olla, sest keegi ei soovi laval ebaloomulikult kõhnu kehasid näha.
Tihe kehaline kontakt laval võib tantsupaarid sageli kokku viia. Just nii juhtus Kaie Kõrbiga, kui tema partnerist Viesturs Jansonsist sai ta elukaaslane. Koos tantsida oli väga tore ja nüüd on nad ka balletikoolis kolleegid – Viesturs õpetab seal noortele klassikalist ja paaristantsu.
Paari teises klassis käivatel kaksikpoegadel on ema sõnul olemas teatud füüsilised eeldused tantsijaks saada, kuid selle ala vastu tunneb huvi neist ainult üks – Eduard. Teine poeg Raimond ei taha tantsust midagi kuulda, kui vanemad ta etendusele viivad, siis ohkab: «Jälle see ballett.»