Tugipere ema ja isa südamesse mahub ka tumeda minevikuga laps

Tugipere annab lastekodulapsele võimaluse näha, milline on maailm ja inimestevahelised suhted väljaspool kooli ja lastekodu. Ent siin ei piisa pelgalt lapse lõbustamisest, tugiperel peab olema aega ja tahtmist lapse küsimuste ja murede ärakuulamiseks ning kaasamõtlemiseks. Foto: Sille Annuk

Kaheksa aastat tagasi kutsus üks Tartumaa pere lastekaitsepäeval Tartu Koidu-kodust endaga forellipüügile kaasa 13-aastase poisi. See kõhn ja pisike poiss oli vaat et ühte mõõtu 9-aastase peretütrega. Nüüd on ta sirgunud kenaks noormeheks, kes on selle perega nii kokku kasvanud, et sõidab sõjaväest vabal ajal iga kord otse Tartu külje alla kodutallu.

Pereema Anne (nimi muudetud – toim) meenutas, et oli perega kolinud just linnast maale, kui luges ajalehest, et lastekodulastele otsitakse tugiperesid. Maal ruumi oli ja tütrelegi kulunuks seltsiline ära.

Esiti küsis Anne lastekodust, kas nad saaksid hakata mõne tüdruku tugipereks. Ent tüdrukuid polnud ja neile pakuti sedasama pisikest teismelist poissi. Peale esimest kohtumist forellipüügil tahtis poiss aina enam aega nende juures veeta, nii et õige pea sõitis ta lisaks nädalavahetustele ja koolivaheaegadele maale ka nädala sees.