Läbi ränga ajavoolu

Viivi Luik on alati suutnud tabada mitte ainult oma loomeaja kui terviku, vaid ka lühema mõõtme, kümnendi olemust.

Seda esikkogust «Pilvede püha» (1965) alates. Luulekogu peategelaseks on autor, üks isepäine imelaps, kellele kirjanikuks saamise, «sulega unistamise» kõrval teisi eluvalikuid ei eksisteerinud. See imelaps on tajunud 20. sajandi varje ja toone halastamatus selguses, võib koguni lisada, et need umbes kakskümmend kõledat aastat sobisid tema loojaande ja -loomuga. See on võimaldanud tal teravalt, vahel koguni jahedalt, ent siiralt oma tundeid väljendada. Viivi Luik on öelnud enese kohta, et ajast, mil ta sai lugemise selgeks, on ta näinud maailma Sõnana. Ja on seda mõtet mitut puhku üle korranud: «Et ma olen raamat. See, mida ma kirjutan, ei ole «tekst», ei ole «luule» ja ei ole «proosa», vaid on MINA.» Öeldu lahtimuukimiseks tuleb aga uuesti ja uuesti tema loomingusse siseneda.

Sajandivahetus kui harva esinev sümbol pani inimesi mõtlema ja üldistusi looma, nii on ka Viivi Luik kirjutanud palju tsiteeritud read: «Üks käsi lehte keerab, / teine toetab oimu. / On aastasaja lõpp. On külm. / Muud midagi ei toimu. /---/ Kui kõik on lõppemas, / kas siis jääb ainult loota, / et algab miski, mida / keegi meist ei oota?» Stiililise ja jaheda iluga kirjutatud täpsed, kuid raske auraga sõnad. Eks suur luule kostabki üle aja ja ajaloo aegumatu jõuga ja lubab kõrvalseisjal tekste omatahtsi interpreteerida.