Torm veeklaasis ehk ühe kirgede möllu tekitamise lugu

Nelli Kalikova

FOTO: Andres Haabu

Me elame rahutul ajal, kus kõik sõdivad kõigega: erakonnad omavahel, erakondade liikmed üksteisega, elanikud protestivad igasuguste muutuste ja tülikate asjaolude vastu, olgu need varjupaigad, supiköögid või  siis süstlavahetuspunktid.

Kas süüdi on Tule-Ahvi aasta, liigaasta või päikesetuul, kes seda teab. Tulemus on käes. Mitu kuud ei vaibu kirgede möll Paldiski maanteele  koliva AIDS-i Tugikeskuse ümber. Ajalehtedes ilmuvad üksteise võidu artiklid ja arvamuslood, ühed poolt, teised vastu, väljendeid ei valita, mida räigemalt ära pannakse, seda parem. Isegi «hapukurgihooaeg» sai selle teemaga sisustatud.

Viimane pärl ilmus 2. novembri Postimehes, kus ei koonerdatud leheruumiga. Võeti ette Põhja-Tallinna linnaosavanem Raimond Kaljulaid ja prepareeriti tema ütlusi ühest artiklist sellise innu ja hoolega, et jäi mulje, nagu oleks tegemist mingi juurdluse toiminguga või kirjandusliku uurimistööga, kus hinnatakse ja analüüsitakse igat tähte ja igat lauset. Põhjus ikka see sama, sõda õnnetu süstlavahetuspunkti vastu, mille kaitseks mees astus.

Veel nõuka ajast on teada, et initsiatiiv on karistatav. Riigikord on muutunud, kuid see tõde jääb vist igaveseks ajaks. Ainuke linnaosavanem kogu Tallinnas, kes vaevus nägema probleemi, tegi kõik temast oleneva, et seda jõukohaselt lahendada, on nüüd muudetud peksupoisiks. Olles tegev HIV- ja narkoprobleemide valdkonnas ligi kakskümmend aastat, võin tõega väita, et see oli esimest korda, kui linnaosavanem võttis meie probleemi tõsiselt, süvenes ja tegi endale selgeks, milles on kitsaskoht. Ta ei saatnud meid uksest välja heade katmata lubadustega, nagu seda on varem korduvalt teinud tema eelkäijad, vaid võttis ette reaalseid ja tegusaid samme. Üle raskuste leidis keskusele sobiva koha, sõlmis lepingu ja pole tema süü, et keskus on siiani uude kohta kolimata.

Ma saaks aru kui tavaline elanik, kes ei ole eriti pädev ei narkomaania ega HIVi probleemides, vaimupimedusest ja hirmust hakkab otsima vaenlasi ja ohte seal, kus neid ei ole. Seda on juhtunud ka arenenud ühiskondades, näiteks HIVi epideemia alguses USAs loobiti kividega esimesi HIV positiivseid inimesi ja nende maju, ei tahetud selliste perede lapsi kooli lasta, tehti muudki säärast. Tänapäeval tundub see juba ürgaegse koledusena isegi meil Eestis. Kuid säärane suhtumine on nüüd hoogu võtnud narkomaania probleemi suhtes. NIMBY (Not In My Back Yard). Olles omateada progressiivne ühiskond,  ei julge me öelda, et oleme narkomaaniaga võitlemise vastu. Jaa, me oleme poolt, kohe kahe käega, aga....ainult mitte minu kõrval.

Sellist suhtumist süvendab ka meie ennetajate ja valgustajate tegemata töö. Meil on kümneid asutusi, kes peaks inimesi harima, sadu ametnikke ja terviseedendajaid, kelle kohustuseks see on, kuid tulemus on nullilähedane. Sellel trööstitul taustal paistavad eriti silma inimesed, kes õhutavad seda vaimupimedust veelgi. Kui need on elanike seast võrsunud aktivistid, kes on piisavalt haritud, oskavad inimestega manipuleerida, kirjutada kaebusi kohtusse, avaldada kõikjal artikleid ja arvamuslugusid, nendest võib veel aru saada, kuigi motivatsioon ei ole alati siiras ja omakasupüüdmatu. Kuid kui vaenu hakkab õhutama advokaat, kes antud kohtuasjaga tegeleb, ületab see juba taluvuse piiri. Advokatuuriseadus nõuab, et advokaat peab juhinduma advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest. Ka Advokatuuri eetikakoodeks nõuab, et advokaat peab avalikkusega suhtlemisel arvestama kutse-eetika nõudeid. Need nõuded peaks puudutama ka advokaati härra Rainer Ratnikut, kes on ennast positsioneerinud eesti rahva eest kostja ja päästjana. Inimeste, kaasarvatud ka oma klientide seas vaenu õhutamine sotsiaalmeedias, hirmu ja viha kultiveerimine ei ole mingil juhul kooskõlas advokaadi kutse-eetikaga. Sama puudutab ka fakte ja argumente, millega lugupeetud advokaat manipuleerib. Advokaadi lemmikteemaks on viimati avaldatud Tervise Arengu Instituudi uuring «Riskianalüüs kahjude vähendamise keskustega kaasnevad riskid Tallinna näitel».

On kaks võimalust, miks advokaadi väited ei tulene uuringu tekstist: kas advokaat pole seda lugenud ja paneb argumendid peast, või tahtlikult moonutab fakte, mis on juba palju hullem kutse-eetika rikkumine.

Üks näide faktide moonutamisest. Uuringus pole ühtegi sõna sellest, et Paldiski mnt 36a ei kõlba süstlavahetuse teenuse jaoks, kuigi advokaat korduvalt ja mitmes kohas väidab vastupidist. Teine näide. Uuringus on kirjas, et «kahjude vähendamise teenuse (süstlavahetuse) nõuetekohasel osutamisel ei kaasne kuritegevust või seda soosivaid võrgustikke». Igas oma etteastes väidab advokaat vastupidist, hirmutades elanike, et ei nemad ega nende lapsed ei sa ennast turvalisena tunda kui naabruses on narkosõltlasi abistav keskus.

Arst peab oma töös juhinduma arsti eetikast ja miks mitte ka Hippokratese vandest. Ka advokaadil on oma eetikakoodeks ja selle järgimine teeb advokaadi töö austusväärseks ja lugupidavaks. Torm veeklaasis tundub tühise asjana, kuid tegelikkuses tekitab ta ühiskonnas palju asjatuid pingeid ja frustratsiooni. Inimeste vaimupotentsiaalile võiks leida paremat kasutamist.

Tagasi üles