1920. aastatel, kui riik otsis mõisahoonete pärandile funktsiooni, võeti neist 300 koolidena kasutusele. Praegu töötab kõigest 69 mõisahoonet haridusasutusena. Mõisakoolide projektijuhi Riin Alatalu sõnul hoiab kool mõisa avatuna ja hästi toimiv mõisakompleks seob omakorda kohaliku kogukonna kooliga.
Kui vabariigi algusajal riigistati mõisad, sai Eesti hariduselu vahetada senised madala laega hämarad kooliruumid avarate ja valgusküllaste mõisaruumide vastu. Linna hariduselu see otsus niipalju ehk ei puudutanud, kuid praegugi asub maal pea iga kolmas kool mõisas. Eestis on 500 mõisa, millele riik peab leidma kasutusviisi, Alatalu arvates on kool mõisale parim rakendus, tagades kultuuripärandile võimaluse uueks eluringiks.
Alatalu tõdes, et viimase rahaeralduse eesmärgiks oli kolme miljoni euro eest restaureerida mõisakoolide hooneid, kaasajastada võimlaid ning olmeruume, tagades nii koolide jätkusuutlikku tegevuse. Restaureerimistaotlusi oli 15, neist neli sai rahastuse. Alatalu sõnul oli kahjutunne suur, et rohkem taotusi toetust ei saanud. «Usun, et ka kõik ülejäänud 11 oleksid väärinud raha. Tagantjärele võib öelda, et mõisates on palju rohkem töid tehtud kui rahastusi peale saadi. Näiteks Pikavere, Uue-Harmi, Vodja on need koolid, kus on leitud täiendavaid rahastusi juurde,» ütles Alatalu.
Mõisakoolide säilitamine läbi kasutuse
Kohalikud kogukonnad hakkasid tänu arendusprojektide väljatöötamisele mõtlema, milliseid tegevusi annaks mõisates ellu viia, et siduda veel enam inimesi mõisaga ja omakorda tuua rohkem rakendust ruumidele. See mõte aktiviseeris kohalikke elanike. Mõttetalgute tulemusel tehti nii muuseumitubasid, matkaradasid – arendustegevusi jagus seinast seina. Taotlusi oli 24 projektile, kuid raha sai 15. Valikukriteeriumiks oli jätkusuutlikkus, et tegevus toimiks ka pärast projektiraha lõppemist.
Arhitektuurimuuseumiga koostöös tehti koolitusi mõisakoolide inimestele ja kohalike kogukondade võtmeisikutele. «Tegelesime hariduse, regionaalpoliitikaga, kohalike kogukondadega, sotsiaalsüsteemiga, võrdsete võimaluste loomisega, kultuuripärandiga, kohalike identiteediga, tööhõivega,» loetles Alatalu programmi abil mõjutatud teemasid.
Sihtgrupp oli 70 kooli ja kõik maapiirkonnad. Suudeti kaasata ka need seltskonnad, kes raha ei saanud. Oluliseks taustateguriks võis lugeda, et paralleelselt restaureerimisega toimus palju koolitusi, kuhu kaasati mõisakoolidega seotuid inimesi.
«Ainuüksi koolitusel «Mõisakoolide arendamine avatud külastuskeskusteks» osales 32 kogukonda, mis on pea pooled koolidest. Koolitused toimusid mõisakoolides, et kõik saaksid õppida, kuidas koolitusi korraldada ja osalisi vastu võtta. Lisaks toimus erinevaid koolitusi õpetajatele, kuidas rohkem mõisakooli konteksti õpetamisel ära kasutada,» rääkis Alatalu. «Ettevõtluskoolitus oli väga populaarne, Soovisime julgustada kohalikke inimesi ettevõtlikkusele ja ettevõtlusele. Soovisime arendada koostööd omavalitsuse, mõisakooli ja kohalike inimeste vahel. Tahtsime, et nad teeksid toimivaid äriplaane.»
Alatalu sõnul tehti koolituse järel mitmel pool koostööd: Harmi koolis tehti remonti, mida teostasid vanemad. Lisaks olid Harmis abiks oma praktika raames Hiiumaa ametikoolis õppivad restauraatorid. Nemad lõpetavad tõenäoliselt Suuremõisas ka tööd, mis praegusesse eelarvesse ei mahtunud.
Viimastel aastatel on Eesti mõisakoolide renoveerimisele ning õpikeskkonna parendamisele suurima panuse lisanud Euroopa Majanduspiirkonna kultuuripärandi korrastamise programm. Aastatel 2004–2015 on selle toel korda tehtud 14 mõisahoonet ja sama palju arendusprojekte sai rahastuse.
Linnakoole oodatakse külla
Õpetajate koolitusel pandi omavahel suhtlema erinevate valdkondade õpetajad. «Kutsusime kokku neli ainevaldkonda: ajalugu ja ühiskonnaõpetus, muusika ja kunst, keeled ja kirjandus ning loodusained. Kaasatud olid eksperdid, kes nõustasid õpetajaid. Tore oli, et saime kaasa haarata suure hulga inimesi, kohal polnud ainult koolide ja valdade juhtfiguurid. Selle tulemusel sündisid õppematerjalid, mis on juba üleval koolielu veebilehel,» kiitis Alatalu. «Jätkuna arenes sellest õppepäevade idee. Mõisakoolides on välja töötatud juba toimivad õppepäeva programmid, mida korraldatakse linnakoolidele. Meie sooviks on, et suvel võiks mõis olla avatud ja kohalik kogukond saaks rohkem kaasatud. Näeme selles suurt potentsiaali. Muinsuskaitse on väga huvitatud, et ükski kool mõisast välja ei koliks, sest meil on mõisatele väga raske rakendust leida.»
Vaata www.moisakool.ee, mis on seotud www.puhkaeesti.ee keskkonnaga.
Toetades teisi toetad iseennast
Pikavere lasteaed-algkooli projektijuht Alice Suurkuusk sõnas, et tänu mõisakoolide projektile on nad saanud hea hüppelaua ning leidnud lõpuks oma suuna.
«Meil on kool olnud läbi aegade, kuid nüüd tekkis väärtuse tunne ja visioon. Me pole enam Raasiku valla ääreala – meil on siin oma asi ajada,» rääkis Suurkuusk.
Alustuseks tehti koostöös valla muusikahuviala kooliga projektitaotlus kandlepillide ostuks ja kandlemängu õpetamiseks. «Kandlemäng on nüüd Pikaveres nii populaarne, et pärast projekti on avatud soovijatele lausa täiskasvanute kandlemängijate kursus. Kohal käivad nii mehed kui naised,» on Suurkuusk rahul.
Igal kevadel tehakse vallarahvale maikuus väike laulupidu koos pilli- ja laulumänguga. Lapsed esinevad ja vallarahvas saab tasuta kuulama tulla. Pikavere rahvale on see tore traditsioon. Lisaks rajati projekti rahastuse toel mõisa parki loodusrada, mida saavad külastada teiste piirkondade lasteaia- ja koolide õpilased. «Vastavalt laste õpitasemele on meil pakkuda giide, kes jagavad lahkesti selgitusi,» ütles Suurkuusk. «Selle valla ääremaapiirkonnal on arengupotentsiaali, tulevikus soovime rada selliseks arendada, et see oleks peredele läbitav ka ilma giidita. Kohalikud käivitasid kohviku Norra poole ettepanekul, nüüd saame pakkuda toitlustust gruppidele, kes meile tulevad.» MTÜ Pikavere Mõis on arendamas mõisa kui kogukonnakeskust. Õhtuti toimub huviõpe täiskasvanutele, line-tants, käsitööring, kaasatud on mõisaprouade klubi pensionäridele. Kaks korda kuus käib juuksur. «Oleme toonud siia külaturu. Kuna siin poodi pole, on turg meile suureks abiks. Usun, et toetades üksteist toetad iseennast,» rääkis Suurkuusk tegevustest, mis piirkonnale elu sisse on puhunud. «Meile on kogunenud väga asjalik meeskond, kellega koos võtame ette erinevaid tegevusi. Oleme erinevate projektidega kogunud raha ranitsatoetuseks. Kord kuus on tantsuõhtud. Kõik tänu projektile! Olen saanud oskusi, kuidas siin toimetada ja avardanud tublisti silmaringi ning näinud uusi võimalusi. Soovin, et inimesed saaksid tundma Pikaveret ja kogu meie piirkonda.»
Projekti nimi: Kultuuripärandi säilitamine ja taastamine