Šamaanirännakul dukhade juures unes ja ilmsi

Dukha Nuamdorj ja tema mongolist naine Khongorzul. Foto: Rene Türk

Nägin mõni aeg tagasi unes, et olen hiigelsuur tumeda nahaga hobune. Istun koolisaali kõrguses ruumis baarileti ääres, üks karvane jalg koketselt üle teise tõstetud, ja naudin pitsikest Vana Tallinna.

Augusti lõpus Roy Strideri reisiseltskonnas jahukotina väikese poolmetsiku mongoolia hobuse seljas rappudes tuli see unenägu meelde. Ei mingit poosetamist ega Vana Tallinna. Hirm kukkumise ees. Hirm, et hobune ei kuuletu ja hakkab märatsema. Uhkus, et jään sadulasse.

Meie 11-liikmelises reisiseltskonnas, kes taigasse dukhade juurde tahtis jõuda, on mõnel üksikul ratsutamiskogemus. 32 hobust ja palju inimesi: pakihobused, mongolitest hobusemehed, meiega Ulaanbaatarist kaasa tulnud reisijuhid Baigalmaa ja Oggy. Roy nägu on väga väga murelik, kui hobused kohati kobades ja kividel komistades järske tõuse ja langusi läbivad. Budistlikud palved, mida ta meie kaitseks teele saatis, on abiks. Me kõik jõuame taigast tagasi tervena. Isegi hobused meie all.