Pane tähele: suurimad vead ja tähtsaimad osad töölepingus
9. november 2016, 17:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ikka ja jälle tekib töösuhetes vaidlusi, mille põhjuseks on mõistmatus töölepingu tingimuste osas. Seda saab vältida vaid äärmise tähelepanelikkuse ning oma õiguste eest seismisega.
Alati ei pöörata tähelepanu sellele, mis ja kuidas töölepingusse kirja saab, kirjutab Tööelu portaal. See muutub aga oluliseks siis, kui tööandja ja töötaja asjadest enam ühtmoodi aru ei saa või suhted sassi lähevad ning tekib soov õigus jalule seada töölepingu abiga.
Tööülesanded selgeks
«Noorel inimesel on ilmselt hea meel, et ta saab tööle ja lepingus on kirjas palganumber. Suurt rohkem ei oskagi ta tahta, sest kogemusi ju pole,» tõdeb koolitaja Tauri Tallermaa.
Ta möönab, et hakkas ka ise töölepingute sisusse alles siis põhjalikumalt süüvima, kui oli juba tegevjuht. «Siis muutus oluliseks selgeks teha, millised kokkulepped oleks vajalikud lepingusse panna.»
Tööinspektsiooni töösuhete nõustamistalituse juhataja Anni Raigna sõnul tekib palju vaidlusi tööülesannete pärast, mida tõlgendatakse erinevalt. «Koristajana tööle võetud inimene arvab, et tema ülesanne on põrandaid pesta ja tolmu võtta, tööandja eeldab aga, et ta peaks lükkama ka kärusid,» tõi ta näite. Tihti on ülesannete kirjeldus väga pikk ja need on mõistlik panna hoopis ametijuhendisse, millele tuleb siis töölepingus viidata.
Tallermaa meenutab tööd ühes reklaamiagentuuris, kus algul tegid kõik kõike ja asjad said tehtud, kuid firma kasvades oli aga ühel hetkel kõigil tuli takus ja inimesed ülekoormatud.
«Selgus, et vahel tegi asju üks, vahel teine ja vahel mitte keegi. Ei olnud täpseid ametijuhendeid. Töölepingut või ametijuhendeid on vaja juba sellepärast, et kõik ülesanded saaksid jaotatud, et tööandja saaks aru, mis ülesanded täita on vaja ja kui palju töötajaid on vaja,» nentis Tallermaa.
Töölepingu seadus tagab korra
Tööleping on niivõrd oluline dokument, et tal on lausa oma seadus, kus on kirjas 12 punkti, mida leping kindlasti peab sisaldama:
- tööandja ja töötaja andmed,
- tööle asumise aeg,
- töötaja ametinimetus
- tööülesannete kirjeldus või viide töökorralduse reeglitele,
- tööaeg,
- töökoht,
- töö eest makstav tasu, palgapäev ja kinni peetavad maksud,
- muud kokku lepitud hüved (näiteks ametiauto, mobiiltelefon, sportimissoodustused jms),
- puhkuse kestus,
- töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtajad,
- viide tööandja kehtestatud töökorralduse reeglitele,
- viide kollektiivlepingule, kui töötaja suhtes kohaldatakse kollektiivlepingut.
Lisaks võib leping sisaldada eritingimusi, kui neis on kokku lepitud (näiteks katseaja lühendamine, summeeritud tööaja kohaldamine, töösuhte tähtajalisus jne).
Töölepingus kokkulepitud tingimusi saab muuta üksnes poolte kokkuleppel. Vaid üks tingimus, mida tööandja ühepoolselt muuta saab, on tööaja algus ja lõpp. Kuid sedagi alles siis, kui on kaalunud ja võrrelnud töötajate ja ettevõtte huve ja vajadusi.
Tühised punktid
Anni Raigna sõnul tasub teada, et iga töölepingusse pandud punkt ei pruugigi kehtida. Tihti lõpeb tööülesannete loetelu klausliga «ja täidab vajadusel muid ühekordseid ülesandeid».
«Kui tööandja annab töötajale korraldusi, mis ei ole seotud tema tööülesannetega, ei pea töötaja neid täitma, olgugi, et selline punkt on kirjas lepingus või ametijuhendis. Tööülesannetega mitte seotud korraldusi võib tööandja anda vaid siis, kui tegemist on hädaolukorraga. Hädaolukorra all mõistetakse siiski olukorda, mis tekib vääramatu jõu tagajärjel,» selgitas ta.
Samas tuleb teada, et töötaja peab täitma ka neid kohustusi, mida lepingus või ametijuhendis märgitud pole, kuid mis tulenevad töö iseloomust. Raigna sõnul võib olla oluline kirja panna ka inimene, kes igapäevaselt tööülesandeid andma hakkab.
Sama möönab Tallermaa. «Kaubanduskettide personalijuhid on kurtnud, et pärast 2000. aastat sündinute põlvkonnaga on vanematel juhtidel raske hakkama saada – noored ei ole harjunud, et ülemused jagavad käske ning nad peavad neid täitma. Öeldakse, et töölepingus ei ole seda kirjas. Suurtes organisatsioonides teebki personaliosakond lepingu, kus on kirjas, et tööülesandeid annab otsene juht,» rääkis ta.
Hüved ja kohustused
Lepingusse tuleb üldjuhul kirja panna need asjad, mida ei ole seadustes kirjas. Tallermaa meenutab ühes ettevõtte lepinguid, kus oli kirjas, et puhkuse ajal makstakse töötajale puhkusetasu, mis on võrdne tema 1,5 kuu palgaga.
«Tööandja lubas oma töötajatele peale puhkamise endale ka rohkem võimaldada kui tavalisel kuul, see oli nagu preemia. Selline tingimus oli oluline kirja panna, et tööandja ei saaks lubadusest lihtsalt taganeda, kui tal tuleb tuju enam sellist puhkusetasu maksta,» ütles ta.
Samas tõi ta näite, et vahel paneb tööandja lepingusse ka kallimatel koolitustel osalemise tingimused, näiteks kui tööandja maksab kinni 1000-eurose koolituse, peab isik pärast selle läbimist töötama ettevõttes vähemalt aasta või varem lahkudes kompenseerima selle maksumuse tööandjale.
Raigna rõhutas veel, et tööleping võib olla nii kirjalik kui elektrooniline, kuid sellel peab olema mõlema poole allkiri. Lepingu puudumine ei tähenda, et töötaja võiks omatahtsi ühel hetkel ära jalutada. Ka ilma lepinguta alanud töösuhte korral tuleb oma lahkumissoovist 30 päeva enne ette teatada, katseajal 15 päeva enne.