Lumi, kelk ja koerad ehk kelgusõit koertega Tartu taga

Kristina Traks
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Kui Tartumaal Ahunapalus asuva Kelgukoerte Treeningkeskuse omanik Heinrich Lukk koerad kelgu ette rakendab, jõuavad need vaevu ära oodata käsu „Läks!”. Kes ennast küllalt kõvasti kinni ei hoia, see võib kelgult lihtsalt lennata!

Esimene tuhin saab aga varsti mööda ja sõit läheb edasi veidi rahulikumalt. Silme ette kerkib Jack Londoni „Valgekihvas” kirjeldatu – lõputud metsad ja vaikus ning nende keskel ainult üks liikumine – edasi rühkiv kelgukoerarakend. Need koerad võivad liikuda tunde, puhata ja jälle liikuda ning niimoodi mitu päeva jutti.

Kelgukoerte Treeningkeskuses on 23 Alaska malamuudi kodu. Ükski neist ei ole diivani- ega toakoer, kõik on sportlased. Osaga nendest käib Heinrich võistlemas ning läbitavad distantsid on muljetavaldavad – selle aasta alguses sõitis ta esimese eestlasena läbi 175 km distantsi põhjamaiste kelgukoerte maailmameistrivõistlustel Polardistants ja sai seal kolmanda koha. Sel talvel kavatseb Heinrich ette võtta 300kilomeetrise sõidu.

Kelgukoerad tunduvad imearmsad. „Nad on sõbralikud ja entusiastlikud. Nad tahavad hirmsasti vedada, aga ka suhelda. Kutsikad on eriti armsad, sellised karvapallid. Siiski on kogu selle nunnu pealispinna taga tegelikult tohutu töö,” räägib Heinrich. „Nii nagu sportlased, vajavad nad korralikku ja täisväärtuslikku toitu ning pidevat treenimist. Kõige alus on aga aretus, sest kui kelgukoeral vedamisinstinkti pole, siis temast vedajat ei saa.”

Pikad treeningud

Kolm-neli korda nädalas rakendab Heinrich tosin kelgukoera rakendisse ja läheb nendega kuueks kuni kümneks tunniks sõitma kas Järvselja metsadesse või talvel Emajõe-Suursoo veekogudele. „Nad peavad jaksama vedada, aga koerajuht peab ka suutma pidevalt keskenduda. Kui mingi vea teed, võib kelgult lennata. Vaimne pool on treeningu juures väga tähtis, sest koerad tunnetavad kohe, kui rakendijuht on ebakindel või närvis, siis muutuvad selliseks ka nemad,” teab Heinrich. „Ülipikkade mitmepäevaste sõitude juures hakkab suurt rolli mängima üleväsimus – muudkui sõidad ja sõidad, magada saad ehk tunnikaupa vahepeal. Polardistantsil läbisin 175 kilomeetrit 21 tunniga ning puhkasin tund aega kontrollpunktis 95. kilomeetril.”

Samas usub Heinrich, et sel hooajal võiks ta saavutada parema tulemuse. Nüüd tunneb ta juba maastikku ja tõenäoliselt teeb vähem vigu. „See on nagu maratoni jooksmine – pead ikka rada tundma, et teada, kus võib täiega panna ja kus tagasi hoida. Nagu sportlasi, tuleb ka koeri võistlusel õigesti toita, energiapuudust tuleb igati ennetada.”

Sellisteks pikkadeks treeninguteks on veel üks tingimus – ilm peab olema jahe, sest koertel on paks karv ja kuumal suvepäeval sõitmisest ei tule midagi välja. Nõnda algab koerte treeninguhooaeg siis, kui ööd jahedamaks muutuvad ehk umbes augustis. Alguses tehakse trenni lausa öösiti, sest päeval on kelgukoertel liiga palav ja tuleb harjutada igal ajal liikumist.

Elevus saalis

Koerte seas algab tohutu elevus juba siis, kui peremees, rakmepundar käes, maja ümber liigub. „Kõik nad loodavad, et just neid võetakse seekord kaasa,” ütleb Heinrich. „Kui liikvele läheme, siis on neil meeletu soov minna. Neil on täitsa ükskõik, kas keegi on kelgul või mitte, minulgi on nad kelku alt ära tõmmanud. Tõmbejõud on neil mitu tonni kamba peale.”

Kuidas juhtkoer teab, kuhu on vaja minna? „Suhtlen temaga kogu aeg, tema kuulab minu käsku ja teised koerad järgnevad talle. Samas vahetan aeg-ajalt juhte, sest alati võib juhtuda, et number ühega midagi juhtub. Siis on hea, kui teisedki koerad suudavad juhi rolli kanda. Ma ei sõida alati sama ringi, vaid iga kord erinevat. Kelgukoertel on nimelt väga hea mälu ja neil on täpselt meeles, kus nad eelmises trennis käisid. Aga seda ei tohi juhtuda, sest nemad peavad alluma minule ega tohi ette teada minu järgmist käiku,” selgitab Heinrich.

Treenitakse kelgukoeri juba väikesest peale. Üheksaliikmeline pesakond nõuab päevas pikka jalutusringi ja pärast kaheksa kilomeetri läbimist on väsinud pigem peremees kui kutsikad. Juba kuuvanuste kutsikatega teeb Heinrich viie-kuuekilomeetriseid tiire metsas. „Nende ema oli juba kutsikana väsimatu. Ostsin ta Norrast, ta oli kaheksa-üheksanädalane, kui temaga esimest korda pikemalt jalutama läksin. Ta muudkui vedas, tahtis alatasa kuhugi minna. Tegime üheksakilomeetrise ringi, temal polnud häda midagi, aga mina olin täitsa läbi,” muigab Heinrich.

Hobist sai töö

Heinrich leidis kelgukoertega tegelemises töö ja kutsumuse neli-viis aastat tagasi, kui perre võetud mõnele Alaska malamuudile oli juurde tulnud juba terve rakendi jagu koeri. Muidugi oli alguses soov kelgusõitu teha ja koerad rakendatigi kelgu ette. Aga vedamisest ei tulnud suurt midagi välja. „Siis hakkasime Rootsi ja Norra kelgukoerte kasvatusest uurima, kuidas nende koertega üldse õigesti toimetada, et nad korralikult kelku veaksid. Saime väga palju nõu ja kogemusi ning asi hakkas edenema. Järk-järgult kujunes kelgukoerandusest mitte ainult elustiil, vaid töö ja üldse kogu elu sisu.”

Nii saavadki huvilised Ahunapalu metsade vahel proovida siinmail väga eksootilist kelgusõitu koertega. Kui parasjagu lund pole, saab sõita käruga. Muidugi saab siit ka mitmekülgset nõu kõige kohta, mis puudutab kelgukoerte kasvatamist ja treenimist, ning rakendisõiduks vajalikku: kelke, veorattaid, rakmeid, rihmasid jne. Toidust rääkimata. Aeg-ajalt ka kutsikaid – just praegu saadab Heinrich uutesse kodudesse kolm kutsikat viimasest pesakonnast.

Alaska malamuut koeratõuna on Heinrichi sõnul üsna leplik tegelane. Ta võib vabalt elada õues, aga ka toas. Joosta ja liikuda tahab ta palju, aga kelgu ees jooksma tingimata ei pea. Vähemalt sama suure rõõmuga jookseb ta tõukeratta ees või niisama peremeest vedades. Samas on koeri, kelle vedamissoov on aretuse käigus kaduma läinud. Pikkadest uitamistest peavad siiski nemadki väga lugu.

Kelgukoer ei tohi olla kuri ja teda ei saa kasutada valvekoerana. Kurjad koerad ei suudaks nimelt rakendis koos töötada. „Liigne kurjus on kõige suurem probleem üldse. Eestis on palju malamuute, kuid ei suudeta rakendeid kokku panna, sest koerad ei salli üksteist. Olen näitustel näinud, kui agressiivsed on malamuudid. Tegelikult aga pole agressiivsus sellele tõule üldse omane,” ütleb Heinrich.

Kutsikaid loovutades küsib ta kutsikasoovijalt alati, miks tahetakse just Alaska malamuuti. Vastus, et nood on nii nunnud, ei rahulda. „Pean olema kindel, et isegi kui inimene selle koeraga sõitma ei hakka, siis tal on aega temaga tegeleda ja ta saab koeraga hakkama. Paljud tulevad kutsikaid perega vaatama, siis on kohe näha, kas peres osatakse omavahel suhelda. Kui omavaheline suhtlus puudub ja keegi ei kuula kedagi, siis tõenäoliselt ei saa nad ka koeraga hakkama ning koer kasvab üle pea.”

Alaska malamuut

  • Nad on elava loomuga, ümbritseva suhtes tähelepanelikud, intelligentsed ja püüavad olla iseseisvad. Sellepärast on kindlasti vaja koeraga läbida vähemalt üldsõnakuulelikkuse algkursus.
  • Ta ei sobi koduvalvuriks, sest on sõbralik ja tahab väga tähelepanu. Tõsi, välimuselt võib ta olla päris hirmuäratav – väliselt veidi sarnane isegi hundiga. Siiski puudub tal hundiga vähemalt lähedane sugulus.
  • Ta klapib lastega ja üldse kõigi pereliikmetega.
  • Lärmi ei tee ta palju, aga kui teeb, siis mitte haukudes, vaid pigem ulgudes. Niisama ilmaasjata ta naljalt lärmi ei löö.
  • Talle sobib hästi õue-elu, aga kindlasti on siis vaja kuuti, kuhu ta saaks vihma ja päikese eest varju minna.
  • Tal on vaja tegevust, sest muidu leiab ta endale muud tegevust igavuse peletamiseks, näiteks hakkab asju närima.
  • Arktilistest oludest pärit malamuudil on tihe ja pisut rasvane kasukas, mille hea omadus on see, et see püsib hästi puhas. Karva vahetab malamuut kaks korda aastas.

Allikas: http://www.alaskamalamuut.ee/

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles