Ukraina põgenik: kodumaa surus mu põlvili, Eestis tõusen taas jalule

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ukraina sõjapõgenik Eduard elab nüüd Eestis.

FOTO: Andrei Kuzitškin

Alates 2014. aasta aprillist, kui Ida-Ukrainat tabas sõda, on selle keerisesse jäänud miljoneid inimesi. Ligemale poolteist miljonit inimest on ellujäämise nimel Donbassist põgenenud, nende seas Eduardi (nimi muudetud) perekond. Mina sain selle 40-aastase mehega tuttavaks Tallinnas, kus ta ootas Eesti valitsuse otsust elamisloa andmise kohta.

Tookord keeldus alates mullu septembrist Eestis elav Eduard kategooriliselt oma lugu rääkimast. Ta sõnas, et saadud haavad on veel liiga värsked ja valu endiselt väljakannatamatu. Möödus aasta. Eduard sai elamisloa ja otsustas siiski jagada oma elu kõige kohutavamaid mälestusi.

Meie vestlus kestab üle kolme tunni ja on raske. Kui Eduard räägib vintsutustest pantvangipõlve ajal, katkestab ta korduvalt jutu, et hinge tõmmata.

«Saad aru,» ütles Eduard, «ma ei osanud isegi arvata, et inimene võib nii kergesti elajaks muutuda. Ma pean silmas muidugi neid bandiite, kes mind kinni võtsid ja keldrisse kinni panid. Aga ma mõtlen ka enda peale. Kui sind pekstakse, pekstakse kaua, hoole ja rõõmuga, siis muutud ise ka üheks suureks valuks ega mõtle enam millelegi muule kui sellele, kuidas ellu jääda, kuidas vähegi ühes tükis püsida.

Tolle päeva õhtul, kui mind keldrist vabastati, helistas mulle sõber Nikolai ja ütles, et kavatseb Donetskist põgeneda. Nikolai tahtis öelda, kuhu ta sõidab. Mina aga palusin, et ta seda ei ütleks. Ma ütlesin, et kardan ülekuulamist ja piinamist, et ei pea vastu, murdun ja räägin kõik ära, reedan ta.

«Suri minu hing»

Ja see jõuetusetunne kurjuse ees, mis on sinust tugevam ja mida justkui ei olegi võimalik võita, vaat see on see kõige hirmsam. Ma lamasin keldripõrandal, vaatasin lakke ja nägin oma matuseid, nägin, kuidas laman kirstus, siis juba mulla all. Kujutasin ette, kuidas mu nägu mustaks tõmbub.

Ma ei surnud füüsiliselt, ei – suri minu hing. Veel natuke ja ma polekski enam sellest keldrist välja tulnud või oleksin tulnud elava surnuna. Naine päästis mu. Ja veel toitis elutahet minu väike poeg. Ma olen talle selle eest otsatult tänulik. Tänu perele jäin ellu. Oma perele ma selle jutu pühendangi.

Ma sündisin Donetskis, isa on ukrainlane, ema venelanna. Kogu elu elasin Donbassis, seal rajasin ka oma äri, bensiinijaamade keti. Jõudsin isegi kaks korda abielluda.

2013. aasta lõpul sündis poeg Nikita, asjad läksid ülesmäge, olin õnnelik ega oodanud midagi halba. Kiievi Maidani sündmused mind ei huvitanud, poliitika oli mulle alati kaugeks jäänud. Aga selgus, et mitte asjata ei räägi targad inimesed: kui sina ei tegele poliitikaga, hakkab poliitika tegelema sinuga. Täpselt nii juhtuski.

2014. aasta mais hakkasid meie pea kohal kõrvulukustava vilinaga lendama sõjalennukid, Donetski tänavatel plahvatasid päevast päeva mürsud. Ja mis kõige hullem: iga päev hukkus inimesi.

Juunis jõudsid Donetskissse rahvaväelased, relvastatud salgad nendest Donbassi läänepoolsetest rajoonidest, kus Ukraina väed olid läinud pealetungile. Linnast sai sissepiiratud kindlus.

Donetskis tulid võimule kummalised inimesed, kes varem olid olnud autopesijad, kaupluse turvamehed. Paljud olid ühtlasi seotud kohaliku allilmaga, narkoäriga. Inimesed olid kummalised, aga oma asja oskasid hästi. Sõbrad rääkisid, kui asjatundlikult tegutses uus võim Donetski külje all Gorlivkas.

«Mõnikord oli hirmus»

Esimese asjana rünnati miilitsajaoskonda. Siis Ukraina julgeolekuteenistuse ja maksuameti osakonda. Seejärel viidi neist asutustest ära kõik dokumendid ja maksudeklaratsioonide järgi selgitati välja ettevõtjad, kes said kasumit. Eriti aktiivseks muutusid narkoärikad, kes relvastusid hambuni ning sõitsid siis Audides ja Škodades mööda Donbassi ringi ja pakkusid ettevõtjatele katust. Pärast levisid kõlakad, et Donetskis on hakatud inimesi röövima ja lunaraha nõudma. Pea eest taheti saada 5000 dollarit. Paljud hakkasid Donetskist põgenema.

Mina aga jäin: poeg oli alles seitsmekuune ja ma ei tahtnud teda rinde läbimisega ohtu seada. Pealegi oli minu äri ikka veel vaja: bensiini tahavad kõik, bensiinijaamad peavad alati edasi töötama. Tõsi, mõnikord oli hirmus ka, näiteks helistad oma töötajatele Donetski lennujaama kandis, kus käisid lahingud, ja kuuled telefonis, kuidas plahvatavad pommid.

Ühel juulipäeval helistas mulle kontorist neiu ja ütles: «Eduard Nikolajevitš! Palun sõitke kohe siia, meil on siin üks hull klient, hakkas oma õigust nõudma.» Istusin autosse ja sõitsin kohale.

Astun kontorisse sisse, seal aga ootavad mind viis meest, automaadid õieli. Tüdruk seisab seina ääres, väriseb üleni, nutab. Ma sain kohe aru, et teda sunniti mind välja kutsuma. Jõudsin talle öelda: «Ära nuta, Verake! Küll me hakkama saame!» Siis virutas üks mulle kabaga kõhtu. Tõmbusin valust kägarasse, mulle tõmmati kott pähe. Käed väänati selja taha ja viidi tänavale. Lükati autosse ja viidi kuhugi.

Alles pärast, kui juba vabaks sain, sain teada, et olin viibinud Ukraina julgeolekuteenistuse oblastivalitsuse majas ja et mind olid röövinud Kalmiuse brigaadi võitlejad.

Tõid mind siis kohale. Ma muidugi ei näinud midagi. Mind viidi mööda mingeid treppe, siis tundsin, et laskume keldrisse. Seal tõugati mind põrandale pikali ja hakati peksma. Jalgadega taoti, peksti automaadikabaga, rusikatega. Üks võttis tooli ja hakkas sellega vastu pead peksma. Ma olin kaua vait, ainult ägasin. Hiljem suutsin veel ainult koriseda, siis kaotasin teadvuse. Millalgi ilmselt jäeti peksmine järele.

Ma ei tea, kui kaua ma seal meelemärkuseta lebasin. Tegin silmad lahti, aga ei näinud midagi, sest veri oli silma valgunud. Pühkisin silmad kuidagi puhtaks ja vaatasin ringi: ruum oli akendeta, seinad riidega kaetud, seina ääres pink, ämber ja poolteiseliitrine plastpudel veega. Mind oli lahti seoti ja saabastelt paelad ära võetud. Pesin end kuidagi puhtaks. Katsusin ennast, käed olid ikka veel alles ja paigas.

«Mehed, mispärast te mind peksate?»

Mind päästis hea füüsiline vorm ja 1990ndate kogemus, kui tuli võidelda koha eest päikese all. Tol ajal käisid Donetskis äri ja allilma lahingud päris iga päev. Kaklesin tihti, sain hea karastuse. Roided löödi mul seal keldris ikkagi sisse. Ja sain peapõrutuse. Aga pealuu jäi õnneks terveks.

Mingi aja pärast läks uks lahti ja üks võitleja astus sisse, automaat käes. Küsib: «Elus?» Mina vastu: «Mehed, mispärast te mind peksate? Mida ma teile teinud olen?» Vastuseks sain jälle automaadikabaga näkku. Võitleja viskas pingile lati vorsti ja leivapätsi ning läks minema.

Toit mulle muidugi sisse ei läinud, jõin ainult vett.

Hiljem kuulsin, et uks läks taas lahti. Ruumi astusid kolm meest, tõmbasid mulle mütsi pähe, lõid põrandale pikali ja hakkasid peksma. Üks surus tooli käe peale, et ma vastu ei puikleks. Ja istus ise tooli peale. Sõrmeluud ragisesid ja ma hakkasin valust karjuma. Karjusin: «Mille eest? No mille eest?» Sain vastuse: «Et oleksid leplikum.»

Nad viskasid mu uuesti põrandale ja läksid minema. Kaotasin ajataju ega teadnud, kui kaua juba seal keldris istun, on see päev või nädal.

Siis tuldi mulle järele ja viidi ülekuulamisele. Viidi kabinetti, mis oli täis suitsetatud, akna ees trellid, tool, laud, laua taga mees, seljas madrusesärk ja moondamisülikond. Võitleja, kes mu kohale tõi, pöördus tema poole: «Seltsimees komandör!»

See komandör istub seal, vaikib, suitsetab. Siis teeb suu lahti: «Ma tean, kes sa selline oled, tean, kui palju sul raha on, kus elad ja millised sugulased sul on. Ütle nende nimed, kes võivad sinu eest lunaraha maksta.»

«Võin naiselt paluda, et ta raha ära tooks.»

Eks ma olin muidugi juba varem aru saanud, et kui mind kohe maha ei löödud, siis tahetakse lunaraha. Olin mõttes isegi kokku arvutanud, et tuhat või kaks tuhat dollarit saan ehk kokku.

Vastan: «Võin naiselt paluda, et ta raha ära tooks.» Komandör lõi selle peale käega: «Olgu, mine mõtle edasi!»

Mind viidi uuesti keldrisse ja jälle peksti. Aga nüüd nägu enam ei puudutatud, ainult kabaga näkku ja jalgadega kõhtu. Ma ei saanud aru, kas on päev või öö.

Uus ülekuulamine: «Sa oled meile võlgu 10 000 dollarit.» Ütlesin, et sellist raha mul ei ole, aga võin auto maha müüa. Komandör ainult naeris: «Me rekvireerisime sinu auto juba ammu Donetski rahvavabariigi nimel. Saad isegi aru, meil on siin sõjaseisukord.»

Ma ei saanud loomulikult kauplema hakata: nad teavad minu aadressi, mul on kodus naine ja väike laps ja nendega riskida ei saa.

Mulle anti mobiil, helistasin naisele, kes oli šokis: «Edik, kus sa oled? Me oleme sind kolm päeva otsinud!» Nii saingi teada, et mind oli keldris hoitud kolm päeva. Selgitasin naisele olukorda ja ütlesin, et vaja läheb 10 000 dollarit. Naine sattus muidugi paanikasse: «Kust ma sellise raha ometi võtan?» Aga mida seal ikka teha? Naine korjas kokku raha kõigist mu bensiinijaamadest, müüs maha kõik väärisasjad, palus abi mu äripartneritelt. Seda raha koguti üle kogu Ukraina neli päeva.

Kogu selle aja olin keldris, mind viidi iga päev ülekuulamisele. Rohkem ei pekstud, aga üritati välja meelitada infot minu sidemete kohta. Tunti huvi, kellelt ma raha hangin, kes ja kui palju annab, kellega sõbrustan. Enne sõda kontrollis minu äri Ukraina julgeolekuteenistus ja ma sain aru, et võitlejatel olid kättesaadud dokumentide põhjal teada kõik minu äripartnerid.

Naine sõitis kohale, raha kaasas. Ma nõudsin muidugi turvagarantiid. Vastati: me oleme ärimehed, sõnu tuulde ei loobi. Aga ikkagi soovitati Donetskist minema sõita, et mind ei külastaks võitlejad mõnest teisest rahvaväe brigaadist, Oplotist või Šahtjorist. Võitlejate komandör nii mulle ütleski: «Meie oleme sinu nüüd läbi töötanud, aga teiste eest me ei vastuta.»

«Košmaar polnud veel lõppenud»

Tulin SBU [Ukraina julgeolekuteenistuse] hoonest välja, vaatasin päikest, maju, näen, et inimesed jalutavad rahulikult, muretult. Mõtlen: «Kas tõesti juhtus see kõik minuga päriselt? Või oli see üks hirmus unenägu?» Aga selgus, et košmaar polnud veel lõppenud.

Naine viis mu taksoga koju. Panime ruttu asjad kokku ja tassisime naise autosse. Haiglasse ma ei läinud, võitlejad olid hoiatanud ka, et seda ei tasu teha. Loomulikult oleks arstidel tekkinud küsimus, kes ja kus mind niimoodi peksis. Mu ihu oli peamiselt lillakat tooni, näos terve värvibukett nagu klounil, kõikjal musti, siniseid ja rohelisi verevalumeid. Haavad mädanesid ja haisesid kohutavalt. Naine puhastas mind kodus märja lapiga ära, sidus haavad kinni.

Hakkasime üle Ukraina sugulastele helistama, et peavarju leida. Selgus aga, et keegi ei ole valmis meid vastu võtma, kõik kardavad Donbassi põgenikke. Ainult üks vana sõber Mõkolajivist nõustus pikemata, et sõitku me aga sinna. Järgmisel päeval sõitsimegi.

Donetski piiril pidasid meid kinni Oploti brigaadi võitlejad. Vaatasid minu kirevaid verevalumeid ja ütlesid: «Ah, milline kaunitar! Tule välja ja räägi, mis sinuga juhtus.» Ütlesin, et mind rünnati öösel, peksti läbi ja rööviti paljaks. Nad ainult irvitasid. Et ma oleks pidanud nende juurde tulema, et nad oleks mulle automaadi andnud ja ma oleks pättidega ise arved õiendanud.

Kolme kilomeetri pärast oli Ukraina poole kontrollpunkt. Seal seisime kaks tundi järjekorras. Siis astuti juurde ja võeti dokumendid ära. 20 minuti pärast tuli Ukraina armee kapten tagasi ja käsutas: «Tulge kaasa!» Naine ei lasknud mul üksinda minna ja nii läksime koos imikuga staabitelki.

Seal istuvad kapten ja major, vaatavad mulle otsa ja küsivad: «No mida siis teiega siin peale hakata?» Tuli välja, et minu nimi oli nende inimeste nimekirjas, keda süüdistati koostöös separatistidega ja kes olid tagaotsitavaks kuulutatud. Ma isegi ei teadnud, et Ukraina ülemraada saadikud olid vastu võtnud seaduse, mille järgi kõiki Donetskis äri ajavaid inimesi süüdistatakse separatistidele kaasaaitamises ja neid ähvardab 10–12 aastat vanglat.

Minu vestlus kapteniga kulges kõrgendatud toonil. Siis ütles major: «Teeme nii, et meie pole teid näinud ega teie meid. Aga selle eest tuleb Ukraina armee toetamise fondi kanda veidi raha, ütleme, 3000 grivnat [umbes sada eurot].» Naisel oli parasjagu sularaha kaasas ja ta andis kõik ära.

«Langesin piirivalvurite ette põlvili ja anusin»

Mõkolajivis tahtsime end ümberasujatena kirja panna. Päev hiljem tuldi miilitsast sõbra juurde, kelle juures peatusime, asja kontrollima. Lamasin riidehunniku all ja sõbra naine ütles neile, et me olime koos perega juba ära sõitnud. Sel hetkel sain aru, et meil tuleb tõepoolest Ukrainast ära sõita. Aga kuhu? Kui sõita Venemaale, siis on oht, et antakse relv kätte ja saadetakse uuesti Donbassi ukrainlastega võitlema. Tähendab, tuleb sõita läände.

Elasime Mõkolajivis kuu aega. Selle ajaga vahetas naine nime ja vormistas turismifirma kaudu Eesti viisa.

Jõudis kätte oodatud päev – lendame Tallinna. Kiievi lennuväljal peeti mind jälle passikontrollis kinni ja paluti piirivalvepunkti kaasa tulla. Seal tehti selgeks, et olen tagaotsitavate nimekirjas ja mind antakse miilitsale üle. Mul ei pidanud enam närvid vastu, langesin piirivalvurite ette põlvili ja anusin: «Lubage, palun lubage mul ja perel ometi ära sõita! Võtke kas või kõik, mis mul on! Me sõidame igaveseks ajaks ära, ma vannun, et ei tule enam kunagi Ukrainasse tagasi!»»

Kui Eduard sellest räägib, värisevad ta huuled ja silmad tõmbuvad tumedaks. Ta ei suuda end vaos hoida, närib huuli ja toob kuuldavale pika ja värvika sõimuvalangu nimetute piirivalvurite aadressil.

«Naisel oli pangakaart, sellel oli 65 000 grivnat. Andsime kaardi piirivalvuritele ja ütlesime PIN-koodi ka. Meid otsiti läbi, kõik taskud pöörati pahupidi, aga rohkem ei leitud raha ega pangakaarte. Üks piirivalvur võttis kaardi, läks välja asja kontrollima, tuli tagasi ja viipas käega: laske nad minema!

Piirivalvurid viisid meid enda vahel otse lennuki trapi juurde. Me lendasime minema. Lendasime ära, et alustada puhtalt lehelt.

Kolmeaastane poeg käib juba eesti lasteaias ja suhtleb meiega ainult eesti keeles. Naine seni ei tööta, mina aga õpin eesti keelt ja otsin tööd, käin mitmesugustel kursustel. Me kaotasime Ukrainas kogu raha, kogu vara, isegi inimväärikuse. Ja mis peaasi – me ei usaldanud enam inimesi ja õppisime elama lakkamatus hirmus. Aga ma usun ja loodan, et Eestis suudame ennast taas leida, saame üle mineviku hirmudest ja õpime elama vabade inimestena. Kui ainult sõda ei tuleks.»

    Tagasi üles