Iisraeli režissööri Eitan Anneri külmades värvides minimalistlikus stiilis linateos «Vaikne süda» («Lev Shaket») räägib noorest pianistist Naomist («Troonide mängust» tuntud Ania Bukstein), keda on kasvatatud ranges konservatiivses kodus klassikalise muusika vaimus. Pärast ebaõnnestunud lähisuhet otsustab neiu teha tavatu kannapöörde ja kolida kõigi võimaluste linnast Tel Avivist usumekasse Jeruusalemma, et endas ja oma soovides selgusele jõuda.
Kasina majandusliku olukorra tõttu üürib ta koos kass Schumanniga päevinäinud korteri getos, mis osutub radikaalsete ortodokside rajooniks. Kogu korteriga seonduv tundub filmi algusest saadik veidi kahtlane ning üsna kohe hakkab filmi siginema ka väike trillerielement. Detaile, mis viitavad sellele, et ka Naomi elu võiks lõpuks halvasti lõppeda (nagu läks samas korteris eelnevalt elanud venelannal), tuleb aina juurde.
Anner kruvib pinget pisidetailidega ning vaoshoitult. Peategelane on vaikne introvert, kes ei taha kellelegi tüli teha. Ometi käivad närvidele nii kuue lapsega naabrinaine, kohalik aktivist Maya, parkimiskontrolör kui turvamees töö juures. Oma suletud olemusega meenutab Naomi veidi Aki Kaurismäki naiskaraktereid tema meelisnäitleja Kati Outineni kehastuses.
Selles mõttes ongi Naomi roll Buksteini jaoks väga ebatüüpiline, et tavaliselt mängib see tumedapäine näitleja eranditult ilusaid, julgeid ja enesekindlaid naisi, kõneles režissöör ise pressikonverentsil. Teatud mõttes on Buksteini enda saatus Naomi omaga sarnane: temagi on õppinud klassikalist klaverit, siis muusikas pettunud, sattunud kriisi ning pärast seda uuelt lehelt, juba ise oma heliloomingut tehes, alustanud.
Mitmed aspektid «Vaikses südames» on ka kultuurispetsiifilised. Näiteks on hea teada, et misjonitegevus on Iisraelis keelatud, mistap saavad teatud grafitid filmis hoopis uue tähenduse. Samuti, et politseisse pole mõtet tagakiusatul pöörduda, sest politsei ei sekku. «Nad teevad kõik, et hoida lihtsalt status quo´d, hoida n-ö kaan kõige selle keeva supi peal. Sest vastasel juhul väljuks olukord lihtsalt kontrolli alt,» selgitas Anner.
Filmiloojale endale on «Vaikne süda» lugu inimesest, kes kaotab usu millessegi, mis varem on hinge toitnud. Teine oluline aspekt on Annerile Jeruusalemm kui sümbol, sest ta on ise sealsamas sündinud ning 28 aastat elanud. «Jeruusalemm on Jeruusalemm. Sa võid olla elanud 20 aastat Tel Avivis, aga oled ikka Jeruusalemmast,» selgitas ta. Seega läheb Bachi, Mozartisse ja Beethovenisse usu kaotanud Naomi režissööri sünnilinna iseend otsima.
Muusika tundub olevat Anneri kirg. PÖFFile tulles palus ta Tiina Lokil endale organiseerida ka kohtumine Arvo Pärdiga. Pärt vaimustas filmiloojat väga, iseäranis imponeeris talle, et ka helilooja elas 1970ndate keskel läbi tugeva loomekriisi. Ning ehitas end siis taas üles. Tugevamana kui varem. Võib juhtuda, et Pärt kirjutab järgmisele Anneri filmile ka muusika.
21. novembril Tallinnas ja 24. novembril Tartus
PÕHIVÕISTLUSKAVA
«Vaikne süda»
Režissöör Eitan Anner
Iisrael
4/5