Jaak Aab – võimuvahetuse arhitekt

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
  • Ausa mängu korral saanuks Kadri Simsonist 2015. aastal erakonna esimees.
  • Võimuvahetuse käigus loodi Aabile selline kuvand, et «siga ka ei näksi».
  • Savisaare kriminaalasi võib olla isegi keerulisem kui maadevahetuse juhtum.

Jaak Aabi, kunagise riigikoguliikme, tõid poliitikasse tagasi hiljuti Keskerakonnas võimupöörde organiseerinud Kadri Simson, Mailis Reps ja Jüri Ratas. Kuigi Aabi on nimetatud oma erakonna Rosimannuseks, varipeasekretäriks ja Exceli-meheks, on täpsem määratlus siiski endine sotsiaalminister ja praeguse peaministripartei peasekretär.

Intervjuule jääb Aab pool tundi hiljaks, sest koalitsioonilepingu sotsiaalvaldkonna läbirääkimised venisid oodatust pikemaks. Kahe kohtumise vahele jääv pooleteisetunnine paus iseloomustab ka laiemalt mehe viimase aasta ajagraafikut, näiteks käis ta enne Keskerakonna büroo juhiks saamist presidendikandidaat Mailis Repsiga kampaaniat tegemas peaaegu 180 omavalitsuses.

-Olite Eesti poliitikast pikalt eemal – mis juhtus?

Pärast naisest lahutamist jooksin omadega veidi ummikusse. Kui 2011. aastal lõppes mu ametiaeg riigikoguliikmena ning kuna erakonnas ja Eesti poliitikas valitses stagnatsioon, sest olime pikalt olnud opositsioonis, tõmbasin juhtme välja. Mõnda aega passisin niisama ja 2012. aastal läksin Soome, ühte eraettevõttesse konsultandiks. Elu üle lahe polnud midagi erilist, pigem selline… kloostriperiood. Olin Soomes peaaegu kolm aastat ja mõtlesin järele, mida oma eluga edasi teha.

Edgar pole kunagi osanud raha lugeda, viskab ainult aknast välja, tema asi pole, kust see tuleb.

-Mis teid kodumaale tagasi tõi?

Eks Jüri Ratas, Kadri Simson ja Mailis Reps hoidsid ikka ühendust, küsisid, kuidas läheb. Teiste poliitikutega ma ei suhelnud, laste ja sugulastega ainult. Aeg-ajalt käisin Eestis, kuid põhiliselt olin ikka Soomes. 2014. aasta lõpus, kui valmistuti 2015. aasta riigikogu valimisteks, sain jälle Jüri, Kadri ja Mailisega kokku. Mind üritati ära rääkida, et tuleksin tagasi kohe täiega, ikka kandideerima. Aga tol ajal ma hästi ei tahtnud selliseks päris poliitikuks-teletupsuks hakata. Olen tagasihoidlik maapoiss ja ega ma siis, kui sotsiaalminister olin (Ansipi valitsuses 2005–2007 – M. V.), ka püüne peale kippunud. Aga kuna ministeeriumis kogu aeg midagi põles, polnud muud valikut.

2015. aasta kevadel pakkus Kadri mulle riigikogu nõuniku kohta. Ja kuna mul oli Soomest kopp ees, tulingi mullu mais Eestisse tagasi, Keskerakonna riigikogu fraktsiooni nõunikuks.

Kolleegidele riigikogus ütles Kadri, et Jaak tuli tegelema tööhõive- ja haldusreformiga. Kuna keegi nendest teemadest mitte midagi aru ei saa, ei küsitud ka midagi. Tõsi, eks mõlemaga oli toimetamist – arupärimised, sõnavõtud ja eelnõud, viisin end teemadega kurssi.

-Kui teid Eestisse tagasi kutsuti, kas siis oli erakonna ülevõtmiseks juba plaan olemas?

Mingeid plaane ei olnud ja mulle ei öeldud, et tule revolutsiooni tegema. Aga see tunnetus, et midagi võib hakata muutuma, oli õhus.

2011. aastal üritas Jüri saada erakonna esimeheks, aga ei suutnud, ning mitu meie riigikogu liiget lahkus erakonnast – Rainer Vakra, Kalle Laanet, Deniss Boroditš, Inara Luigas, Lembit Kaljuvee. Lisaks Ain Seppik, Vilja Toomast, Siiri Oviir, Toomas Varek...

Kuna erakond oli olnud juba seitse aastat isolatsioonis, ütles Jüri 2014. aasta sügisel, et kõige parem peaministrikandidaat oleks Kadri, mitte Edgar. Ja Kadri oli nõus. Inimesed vaatavad, et Kadri tahtis võimu, aga tegelikult oli taustal juba pikka aega rahulolematus asjaajamise, kitsa ringi otsuste ja rahajamadega. Olukorra muutumist soovisid paljud erakonna liikmed nii Tallinnas kui ka maapiirkondades.

-Täpsustage palun.

Edgar pole kunagi osanud raha lugeda, viskab ainult aknast välja, tema asi pole, kust see tuleb. No eks ta midagi on ka ise toonud – mingil ajal toetasid ettevõtjad päris hästi, aga sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuvad võlad olid pidevalt üleval.

Keskerakonna peasekretär Jaak Aab.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

-Enne kui Jüri Ratas esimeheks sai, tegi 2015. aastal katse erakonna esimeheks saada ka Kadri Simson. Miks teie tiib kaotas?

2015. aasta kevadel paika saanud uus, Reformierakonna, IRLi ja SDE koalitsioon tuli hiilgavale ideele teha koos haldusreformiga ka riigireform. Aga kuna riigi kesktasandil on reformi raske teha, maandus see jälle omavalitsuste kaela. Tegin siis 2015. aasta suvel sel teemal üle Eesti kuus seminari, igal pool oli kuulamas 70-80 inimest ja neile esinesid Jüri, Kadri ja Mailis.

Samal ajal tegime ka Keskerakonna 27 piirkonnas tööd – käisime kohapeal, rääkisime, miks ja mida tahame erakonnas muuta, miks toetame Kadrit.

Lõpuks öeldi, et mina olen Keskerakonna varipeasekretär, mis on suhteliselt täpselt öeldud, sest ma tegelesin sama asjaga – piirkondade ja inimestega, aga lihtsalt erakonna siseopositsioonis. Muide, seda, mida tähendab töö inimestega, näitab hästi teade, mille sain oma telefonioperaatorilt. Selgus, et suutsin kümne päevaga täis rääkida paketis sisalduvad 1500 minutit ehk 25 tundi ja ülejäänud kuu tiksus arve juba minutipõhiselt…

Pärast töist suve ja umbes poolteist kuud enne 2015. aasta 29. novembril toimunud kongressi ütles Kadri, et kandideerib esimeheks. Kongressil saime napilt tappa. Kui Edgari poolelt oleks üle tulnud 28 häält, oleksime võitnud.

Ja võitnud oleksime ka siis, kui mäng oleks olnud lõpuni aus. Näiteks asendati mõned vanad olijad viimasel hetkel noorematega või võeti erakonda vastu täiesti uued liikmed ja toodi nad kohe kongressile, et nad oleksid ikka ustavad ja hääletaksid nii nagu vaja. Seda esines mõnedes Tallinna piirkondades.

Teisalt oleks Kadri võit olnud osale erakonnast suur šokk. Inimestel oli vaja sellise mõttega harjuda ja teadvustada, et nii edasi ei saa – meil on jamad kaelas ja oleme isolatsioonis. Inimesed ju ei tea, mis tegelikult erakonnas ja riigikogus toimub – neile võis jääda mulje, et oleme küll opositsioonis, aga jube tublid. Tegelikult ei saanud me Eesti elu kujundamises kaasa rääkida ega teha midagi oma valijate jaoks või põhimõtete elluviimiseks – istud saalis ja ainult kirud.

Jaak Aab riigikogu külaliste rõdul kuulamas peaministrikandidaat Jüri Ratase kõne valitsuse moodustamise alustest.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

-Ja kuna muud üle ei jäänud, juntisite, tegelesite obstruktsionismi ja ööistungitega?

See on loomulik, et on opositsioon ja koalitsioon, aga see pole normaalne, kui sa oled pidevalt opositsioonis ja Reformierakond juhib pidevalt Eesti elu. Politoloogid on ka öelnud, et seda vahetust oli vaja, asi oli läinud juba liiga kaugele.

Aga ilma muutuseta erakonna sees poleks me saanud ka muutust riigis. Need sisemised muudatused algasid ammu ja nende eesmärk polnud lihtsalt esimees maha võtta ja uus asemele panna, vaid saada isolatsioonist välja ja osaleda Eesti elu kujundamisel.

Koputus Aabi kabineti uksele: esimees paluvat endale helistada. «Savisaar?!» «Ei, uus esimees.» Aab valib Jüri Ratase numbri, kuulab minutikese ja vabandab siis ajakirjaniku ees, et peab erakonna juhtkonna koosolekule jooksma. Kuna elu pärast võimulesaamist tahab korraldamist, jätkub meie jutuajamine hiljem.

-Mis muutus erakonnas toimuma pidi?

Järjest suurenes nende inimeste hulk, kes tahtsid erakonnas muudatust, ja neist kujunes tugev meeskond, mis julges seda ka välja öelda. Kadri kandideeris esimeheks, Mailis oli presidendikandidaat ja nüüd Jüri...

Aga meil pole isikukultust – on meeskond ja kolm liidrit. Nende taga on erakonna ja fraktsiooni liikmed, kes on tahtnud aastaid muutusi ja said nüüd ühes meeskonnas kokku.

-Mis seda meeskonda häiris?

Erakonna eelmine esimees ajas poliitikat, mis oli Tallinna-keskne ja suhteliselt lihtlabane vastandumine Reformierakonnale. Sisulist poliitikat, mis lähtuks erakonna programmist ja valimisplatvormidest, ajasid riigikogus Jüri, Mailis ja Kadri.

Teiseks otsustas rahaasju ainult üks inimene koos peasekretäriga, ja paljusid asju otsustas ta paraku valesti. Näiteks valimiskampaaniad olid väga kallid ja kohati tambiti üle – põhipapp läks telesse, aga seda liiga massiivselt ja ilma normaalse sihitamiseta. Näiteks tehti reklaami kitsale ringile ja väga palju ka esimehele.

-Mis seletab ka seda, et Savisaar sai 2013. aasta kohalikel valimistel peaaegu 40 000 häält…

Nojah. Mis puudutab kampaania kvaliteeti, siis selle üle kurta ei saa – see oli päris huvitav, mida Paavo Pettai ja Raimond Kaljulaid välja mõtlesid. Aga raha lugeda ei osatud, selle pärast olemegi hädas. Tahaks ükskord nendest võlgadest lahti saada.

-Kuidas suhtus Edgar Savisaar sellesse, et tahtsite temalt esimehe koha ära võtta?

Muidugi tahtis Edgar tema vastu olnud inimestel pea maha võtta. Pärast 2015. aasta kongressi nimetas ta erakonna aseesimeesteks ainult ustavad inimesed ja ühtegi sammu kompromissi leidmiseks ta ei teinud.

Tema üks arvestus oli, et vastased lahkuvad – nii oli ju varem juhtunud. Et see juhtuks, tehakse su elu võimatuks, noritakse su kallal, isegi aukohtusse jõuti avaldusega.

-Mis pärast 2015. aasta kongressi sai?

Kuigi meie hulgas oli pettumust ja mõtteid, et mis nüüd edasi saab, tulime kokku ja otsustasime, et keegi ära ei lähe ja teeme oma asja edasi. Umbes nii nagu Heinz Valk ütles: «Ükskord me võidame niikuinii!» Ka piirkondades tuli rääkida, et me ei loobu, vaid jätkame ja palume toetust.

-2016. aasta 22. veebruari Põhjarannikus on Erik Gamzejev kirjeldanud Sillamäe kultuurikeskuses toimunud Keskerakonna Ida-Viru piirkonna juhi valimisi. Vastamisi olid Martin Repinski ja Evi Paasmäe. Reportaaž lõpeb Paasmäe võidutantsuga. Minu jaoks oli see lugu märk, et midagi on erakonnas muutumas.

Keskerakonnas on 27 piirkonda, millele valitakse igal aastal juht. Edgari eesmärk oli igal pool maha võtta piirkonna esimehed, kes Kadrit toetavad. Erakonna sees on see ju ka selgelt näha, kes kuidas toimetab. Kuigi mõni piirkonnajuht üritas mängida siia-sinna, oli enamik maapiirkondi juba 2015. aastal Kadri taga.

Kui Savisaar ja tema toetajad keskendusid ainult piirkonna esimehele, siis meie pöörasime tähelepanu ka volinikele, kes igast piirkonnast erakonna volikokku valitakse. Selle aasta jaanuaris hakkasin koostama tabelit inimestest, kes võivad saada volikokku. Üritasime siis teha nii, et saaksime neilt maksimaalselt toetust. Selle tulemusena kallutasime lõpuks enda kasuks erakonna volikogu.

Muide, kui keegi sõimab mind Exceli-meheks, siis on see vale, sest ma ei oska üldse Excelit kasutada. Tabeli tegin ma hoopis Wordis!

-Mis siis sai?

Märtsi lõpus laekus Keskerakonna aukohtusse avaldus, mille sisuks oli see, et Mailis trikitab ja rikub erakonna mainet ning tuleks välja visata. Aga aukohus ei visanud Mailist erakonnast välja! Alles siis avastati, mis juhtunud oli! Nad polnud tähele pannud, et aukohtusse valiti veebruaris uued liikmed. Ja siis: (näitlejameisterlikkusega, mis ei jää alla Elmo Nüganeni parematele rollidele – M. V.) «Ups, aukohus ei viskagi Mailist välja. A kuidas see juhtus? Millal see juhtus? Aaa, veebruaris valiti! Oi-oi-oi!»

Keskerakonna peasekretär Jaak Aab.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Nad arvasid, et saavad aukohut kasutada instrumendina, et sobimatuid juhatuse liikmeid välja visata. Ka mind taheti välja visata. Põhjus oli lihtne – erakonna juhatus hakkas Savisaare haardest välja libisema. Aga õnneks said aukohtusse adekvaatsed inimesed, kes ei tahtnud erakonda lõhkuda. Ja meie ei kasutanud kordagi võimalust kedagi välja visata.

Samal ajal kui meie tööd tegime, jäi teine pool järjest nõrgemaks. Kevadel ütlesid Tallinna abilinnapead juba avalikult, et nad toetavad muutusi erakonnas. Eks nad tahtsid seda juba ammu, aga ei julgenud sellega varem välja tulla. Näiteks Mihhail Kõlvart, kelle puhul arvati, et ta on kindlalt Savisaare leeris, astus vastu karistusaktsioonidele ja erakonna suuremale lõhestamisele. Kuigi talle avaldati väga tugevat survet…

Siis jõudis kätte 2016. aasta mai, aga Edgar passis presidendivalimistega nurgas ja välja ei tulnud. No kuidas saab kõige suurem erakond mängida… mingisugust lolli?! Meie kaalusime, et äkki Enn või Aadu või hoopis kaks kandidaati. Mailis oli siis julge tüdruk, kes ütles: «Mina lähen, jah! Ja ikka täiega!»

-Ja siis jõudis kätte aeg noppida viljad – piirkondadest valitud volinikud tulid volikogule kohale ja hääletasid nii, et…

Volikogus võitis Mailis Edgarit. Paljud ei uskunud, et Mailisest võiks saada Keskerakonna presidendikandidaat. Mina uskusin.

Edgarile öeldi veel enne volikogu algust, et ta võidab 30 häälega. Lugesin oma tabelis hääled kokku ja ütlesin sama päeva hommikul, et Mailis saab 10–15 häält rohkem kui Edgar. Sai 12 rohkem.

-Repsi presidendikampaania jooksul käisite läbi 180 kohalikku omavalitsust. Tegite sellega rekordi?

Seda, et käia kahe kuuga läbi 180 omavalitsust, pole veel keegi teinud – keegi ei ole nii hull. Minagi väsisin ära, mõnel nädalavahetusel tegin Tallinnas päevakese järgmise nädala kava, aga Mailis käis laupäeval-pühapäeval mööda üritusi ja esmaspäeval panime jälle viuh, jehat. Käisime päevas läbi kuus-seitse omavalitsust ja igas tund-poolteist, mitte mingi 15 minutit. Tõsiselt arutasime (taob käega lauale – M. V.) haldusreformi ja omavalitsuste suutlikkust. Presidendivalimised olid alati kohtumise viimane teema ja sellest jõudsime rääkida tavaliselt 10–15 minutit.

-Aga te saite ju ka ise aru, et Mailise võimalus presidendiks saada on kaduvväike?

Tead, kui kõik oleks klappinud, kui üks seltskond omadest poleks läinud Kallase taha, oleks Mailis raudselt teise vooru saanud. Ta pidi saama 90–95 häält (sai 79 – M. V.) ja sellega oleks me valimiskogu esimese vooru raudselt kinni pannud.

Keskerakonna kandidaat ei ole mitte kunagi ajaloos nii palju hääli saanud. Aga see oli ka suure töö tulemus, mis käis isiklike tutvuste kaudu. Kogu see maastik on mulle tuttav, pooled valimiskogust on vanad tegijad.

-Mailis Repsi kampaania kõrvalmõju oli palju näost näkku kohtumisi erakonna inimestega?

Presidendivalimiste kampaania ajal kohtusime ka oma inimestega piirkondades. Jälle selgitasime, mida me tahame erakonnas muuta ja miks. Siis polnud veel paika pandud, millal uus kongress tuleb, aga tunnetus oli, et üle poole erakonnast tahab muutust, küsimus on lihtsalt ajas ja selles, kuidas me seda teeme.

Aga siis tuli garantiikirjade jama kaela (kaks Priit Toobali allkirjaga dokumenti garanteerivad Paavo Pettai firma laene 730 000 euro väärtuses – M. V.). Peasekretär Oudekki Loonet usaldada ei saanud, sest ta ei valgustanud, et garantiikirjad on olemas ja on konkreetne nõue. Seda, kas esimees teadis, ei saa ma öelda. Saan öelda ainult seda, et Toobal võttis mingi täiesti arusaamatu ja erakonnale üle jõu käiva kohustuse. Aga kui erakonna esimees ei teadnud, mis toimub rahaasjadega või mis üldse erakonnas toimub, siis järelikult ei juhtinud ta ka erakonda.

-Kuidas saab keegi võtta MTÜ-le 730 000 euro eest kohustusi?!

Iga juhatuse liige võis ju erakonna toonase põhikirja järgi kirjutada alla mis jamale tahes. Oli selline tunne, et kui me kohe midagi ette ei võta, siis mine tea, kui palju neid garantiikirju veel kuskilt välja ujub. Äkki tehakse viimasel hetkel midagi veel! Nii et me pidime selle asja kontrolli alla võtma, sest mis me selle erakonnaga teeme, kui ta pankrotti aetakse?!

Üle poole juhatusest oli seda meelt, et nüüd tuleb kähku pidurit tõmmata, piir vahele panna ja selle pärast Oudekki Loone maha võetigi. Aga siis oli jälle probleem, et kellest saab peasekretär. Mitte keegi ei tahtnud! No kes see tahab selle jamaga tegeleda?! Tõsiselt ju, noh!

Ja ei olnud teist varianti – Aab pidi võtma. Mitte nii, et ma hirmsasti tahan. Aga ma saan aru, et objektiivselt pole praegu selles ringis kedagi, kes tunneb erakonnas nii palju inimesi, teab poliitikas ja erakonnas toimunut juba iidamast-aadamast ja kes on julm, nagu ajakirjandus ütleb.

Julm ma nüüd küll ei ole. Kui mul on vaja, siis ütlen otse ja konkreetselt, kõigepealt ütlen inimesele endale ja siis teistele. Ja kõigile olen nõus ütlema, kui midagi valesti on. Aga jah, nüüd on loodud mulle selline kuvand, et… siga ka ei näksi. Et ma olen isehakanud peasekretär, büroo ülevõtja ja julm. Kõiki neid asju otsustas ju erakonna juhatus enamusega, mitte mina üksi.

-Kui saite pärast Oudekki Loonet Keskerakonna peasekretäri kohusetäitjaks, lõite kohe uue avaliku elu tegelase – Eesti kõige kuulsama ukseluku.

Kui mina pidin hakkama vastutama erakonna büroo ja selle eest, mis siin kõik on, siis minu esimene küsimus oli, et millal viimati ukselukke vahetati. Vastus oli, et 10–15 aastat tagasi. Kui pool Tallinna käib büroo võtmetega ringi, siis mina ei saa vastutada selle eest, mis siin majas on.

Küsimus ei olnud kellegi takistamises. Kõik said võtme, ka Edgar, kes andis ühe Loonele, kel ei olnud mingit põhjust võtit omada, sest ta ei olnud enam erakonna peasekretär ja pole ka juhatuse liige.

Isegi erakonna juhatuse liikmetel pole võtit. On peakontori töötajatel ja esimehel. Aga kõik, kes on tahtnud, on siia tulla saanud – Reinded ja Oudekkid ja kõik.

-Mida Kesknädala pikaaegne peatoimetaja Urmi Reinde valesti tegi?

Urmiga seonduv oli tegelikult kurb. Ta on nii kaua siin töötanud ja keegi ei tahtnud teda vägisi ära ajada… Ta oli ikkagi erakonna palgal ja sa pead ka oma tööandjat kuulama. Aga tema ei tahtnud absoluutselt koostööd teha.

Keegi ei tahtnud Kesknädalat kallutama hakata – me tahtsime, et ta oleks tasakaalus! Sealt tuli viimasel ajal sellist soppa ja ainult teatud inimesi sõimati – kaua me seda kannatame?! Selliste asjade eest, mida Urmi tegi, visati erakonnast vanasti üleöö välja.

Mina küsisin siis Kesknädala töötajatelt, et mis juhtub, kui ta tagandada ainult peatoimetaja kohalt ja lasta jätkata toimetuse töötajana. Selle peale öeldi, et nad ei saa koos Urmiga töötada, sest tööõhkkond oli tehtud selliseks, et… Ega tema enam sisu ei vaadanud, teised tegelesid lehe kokkupanemisega. Tema karjus päevad läbi telefoni otsas ja tegeles viimase veretilgani sõjaga Edgari eest.

Rääkisin sellest Urmiga, tema ütles, et tal on käsk ja püha sõda. Ma ütlesin, et usk on hea, aga usk on pime… «Las ta olla pime!» No mis sa sellisega siis teed? Ta absoluutselt polnud nõus lehte kuidagi tasakaalustama või selle sisu leevendama.

-Naistest rääkides – mis värk teil õpetajatega on?

Esimese naisega tutvusin koolis. See on ju siililegi selge, et kui üks noor meesterahvas satub naiskollektiivi, siis ta kindlasti kellegi leiab.

Kaiega olin üle 20 aasta abielus, meil on kaks täiskasvanud tütart ja ma olen viiekordne vanaisa. Olen väga õnnelik, et mul on väga tublid lapsed ja lapselapsed. Ma ei saa ühtegi halba sõna nende aastate kohta öelda, meil oli korralik, normaalne pere, kasvatasime lapsi.

Abikaasaga läksime lahku, sest… Mõlemalt poolt tuli selline otsus. Võib-olla jah, mina olin suurem initsiaator. Ühel hetkel tekkis tunne, et kas jääbki elu lõpuni niimoodi, eks seal oli ka selline mõte, et see ei vea välja. Nii ta tuli.

Me ei elanud Kaiega juba aasta koos ja käsil oli lahutus, kui tuli suur uudis, et Aab on leidnud palju noorema naise. Suhtlesime Oksanaga mõned aastad, aga püsivaks suhteks see ei arenenud. Kroonikad-Õhtulehed kirjutasid tookord «Hülgas oma perekonna». Noh-jah.

Aga nüüd juhtus kolmandat korda nii, et tutvusin õpetajaga. Mis teha. Kunagi Marian küsis, et mis kiiks mul on, siis ma ütlesin, et õpetaja kiiks. (Naerab südamest – M. V.)

Kuna Jaak ja Marian on mõlemad kunagi ammu peotantsukursustel käinud, siis otsustati üheskoos tantsusammud taas meelde tuletada - nii käiaksegi igal pühapäeval tantsimas. Pildil õhtune trenn Kadrina huvikeskuses, parasjagu on käsil aeglane valss.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

-Mis saab koostööprotokollist Ühtse Venemaaga?

Mina ei tea, mis meie naabrist tulevikus saab, aga mingil hetkel tuleb ju nendega jälle suhtlema hakata. Selge on see, et praeguses välispoliitilises olukorras on ametlikud kontaktid ja koostöö selle protokolli alusel välistatud ja Keskerakonnal pole mingit tahtmist lepingut ellu äratada. Viimati käidi Ühtse Venemaa kongressil minu mäletamist mööda 2009. aastal ja pärast seda pole ühtegi ametlikku kontakti olnud. Sellest hoolimata on Reformierakond seda lepet kasutanud sisepoliitilise relvana. Muide, koostöölepped Ühtse Venemaaga on paljude riikide eri erakondadel.

Mis puudutab Keskerakonna eelmist esimeest, siis tema on suhelnud isiklikult – mitte erakonna tasandil – näiteks Jakuniniga.

-Keskerakond on väga populaarne vene emakeelega inimeste hulgas. Kuidas tõstate enda menu eestlaste seas?

Viimases reitingus tõusis meie populaarsus nii eestlaste kui ka venelaste hulgas. Keskerakonna toetus eestlaste hulgas on suurem kui IRLil ja oleme SDEga enam-vähem ühel pulgal. Venelaste hulgas on meie toetus 85 protsenti.

Ma olen olnud vene keele õpetaja, mul on olnud venelannast elukaaslane ja seetõttu julgen öelda, et mõistan nende suhtumist. Keskerakond on pidevalt rääkinud, et kaht kogukonda tuleb ühendada ja seda on vaja kogu Eestil. Kas meil on siin töökäsi üle või? Kas keegi on siin liigne?

IRL ja Reformierakond on teinud kõik, et venelased valiksid Keskerakonda. Ka venelased ise on öelnud, et kõige suurem integratsiooniprojekt on Keskerakond. Meil on ju vene päritolu poliitikuid, kes kõnetavad mõlemat rahvusrühma.

-Kuidas läksid koalitsioonikõnelused?

Hoolimata sellest, et oleme olnud aastaid opositsioonis, on pidevalt käinud sisuline töö. Erakonna volikogus on kõikides valdkondades komisjonid, näiteks majandus, sotsiaalpoliitika, kaitsepoliitika, välispoliitika. Neid komisjone juhivad riigikogu liikmed, kes nende teemadega tegelevad. Komisjonid käivad koos umbes korra kuus ja nendel koosolekutel võivad osaleda kõik erakonna liikmed, kes tahavad kaasa rääkida. Tänu sellele saame omakeskis seisukohad läbi vaielda ja lõpuks kõik tunnistavad neid. Muide, sealt tuleb sisend ka valimisplatvormi ja meie seisukohtadesse riigikogus. Aga kuna meie moodustame valitsuse ja käisime esimesena teemad välja, võib öelda, et leping on meie nägu.

-Kuuldavasti oli teiste parteide puhul probleemiks see, et iga poliitik arvas asjadest isemoodi, kuigi tegemist oli sama ühe ja sama fraktsiooni liikmetega.

Ütleme nii, et me oleme aastaid sisuga tööd teinud ja kui nüüd oli vaja läbi rääkida, siis olid meie seisukohad kõigis valdkondades kujunenud juba pika aja jooksul.

-Kuidas ministrid ametisse said?

Arutasime erakonna juhtkonnas läbi, mis valdkonnad on meile olulised, ja ütlesime välja, et usaldame oma esimeest, kes räägib läbi ja otsustab. Ja esimees sai selle, mida me üldjoontes tahtsime.

-Kuidas on uuele esimehele reageerinud siseopositsioon – Oudekki Loone, Peeter Ernits, Erki Savisaar?

Eks inimestel on vaja asjadega harjuda. Aga kui küsida, kes on siseopositsioonis, siis ma ei oskakski neid üles lugeda. Jah, Peeter Ernitsa käitumine on vahel veidi arusaamatu. Aga kõik on olnud kaasatud koalitsiooniläbirääkimistesse ning ministrikohtade jaotamisel arvestati kõigi teadmiste ja oskustega.

-Ehk viitate tandemile Siret Kotka - Martin Repinski, kes toetasid Savisaart ja kellest üks sai ministriks?

Jah.

-Vaadates värskeid lehti, siis polnud ta parim valik?

Kui värskele maaeluministrile on mingeid etteheiteid, siis peab ta nendele ise vastama. Jälgides uudiseid, siis on ta seda ka teinud. Tegevpõllumehena ta ju valdkonna probleeme teab ja muidugi aitavad Martinit ka meie ettepanekul koalitsioonilepingusse kirjutatud põllumeeste toetused.

-Kuidas Edgar Savisaar teie tiiba suhtub?

Edgari iseloom on selline, et ega ta südames vist ei andesta, kui keegi on tema vastu. Samas pean tema kohta ütlema, et mingil ajal oli ta tõeline poliitgeenius ja väga kõva tegija. Ausõna oli kõva tegija.

Ta väärib austust kõige selle eest, mis ta kunagi on teinud. See, kes tahab rahvarinde tähtsust vähendada, on rumal, sest ilma rahvarindeta poleks olnud sellist tulemust ja veel nii rahulikult. See, mis ta tegi, oli fantastiline. See oli võimas, kuidas ta suutis rahva järele tuua. Müts maha, igavene austus.

Võib-olla pidanuks ta juba eelmisel aastal kaaluma tagasitõmbumist. Aga kogu tema elu on olnud töö. Hommikust õhtuni. Ta ei oska ilma töö ja poliitikata elada. See on nii kinnistunud tema olemusse, et ta ei suuda sellest loobuda.

Teine asi on suhtlemine teiste erakondade ja nende esimeestega. Seal on tema iseloom ja isikuomadused probleeme tekitanud. Kuna ta jäi üksinda, isolatsiooni, siis läks asi allamäge, ta hakkas vehklema, tegema meeletuid trikke ja seda võib-olla ka rahastamise suhtes – need asjad on nüüd kohtus.

-Jüri Ratas on olnud juba mõnda aega erakonna esimees, mis ametit võiks pidada Edgar Savisaar?

Talle tehti ettepanek hakata auesimeheks juba enne eelmist kongressi, 2015. aastal. Nüüd käisid selle välja ka mitu piirkonda. Igatahes võib öelda, et auesimehe kohta on Savisaarele pakutud korduvalt, aga ta pole ühtegi selget vastust andnud. Eelmisel aastal ütles ta, et ta on ikka esimees, mitte auesimees.

-Mis saab Savisaare rahaasjadest?

Erakonna volikogu oli määranud Savisaarele palga kui erakonna juhatuse liikmele. 5. novembri kongressil ta ei kandideerinud ei esimeheks ega juhatuse liikmeks ja nendel alustel talle enam palka maksta ei saa. Kuna ta on tavaline erakonna liige, siis peab tal olema tööleping, et me saaks talle mingit tasu maksta. Juhatus on nõus talle ka edaspidi maksma palka sama palju kui varem ehk 3500 eurot kuus. Paraku pole Savisaar nendele pakkumistele ja ettepanekutele midagi vastanud. Praegu kindlustame talle igal juhul transpordi ehk auto, autojuhi ja kütuse vastavalt tema vajadustele.

Juhatus otsustas juba enne kongressi, et kuna õigusabikulude eelarve on lõhki, siis uusi teenuseid ei tellita. Räägitakse Edgari ja advokaatidega läbi, et paika panna mingid piirid, arvestades meie järgmise aasta eelarve võimalusi. Savisaare kriminaalasi võib olla isegi keerulisem kui maadevahetuse asi ja episoode tuleb pidevalt juurde.

-Kas keegi on Savisaarega ka pärast kongressi rääkinud?

Temaga on rääkinud mõned juhatuse liikmed ja ka üks büroo töötaja, kes teda ammusest ajast tunneb. Aga ühtegi konkreetset vastust pole saadud. 

-Keskerakonnast on paljud lahkunud. Kuidas teie 22 aastat vastu olete pidanud?

Plaane, kuidas erakonna juhtimist muuta, on olnud juba aastaid. Ma olen kogu aeg olnud nende hulgas, kes on soovinud muutusi juhtimises ning asjaajamises. Juba ajast, kui erakonnas olid veel Peeter Kreitzberg, Sven Mikser, Mark Soosaar, Robert Lepikson…

Kui nemad lahkusid, oli mõte luua uus erakond, aga keegi ei võtnud seda vedada – liiga keeruline, raske, raha pole... Ja eks oli ka läbikukkunud Arengupartei näide olemas.

Kuigi Edgari kõrvalt on lahkunud paljud head inimesed, olen mina vastu pidanud – umbrohi ei hävine! Ju see lootus on elanud, et suudame muutuse ära teha. Pealegi on Keskerakond ainus, mille seisukohad vastavad minu maailmavaatele.

-6. veebruaril ütlesite Võru kultuurimajas Keskerakonna piirkondlikul aastakonverentsil: «Kui mul oleks Kalašnikovi automaat, laseksin maha kõik Eesti valitsused!» On teil siis?

Tegelikult ütlesin seda juba haldusreformi seminaridel 2015. aastal ja pidasin silmas kõiki Eesti valitsusi, mitte ühte konkreetset. Igaüks võib hinnata, kas Eesti elu on läinud 25 aastaga paremaks või halvemaks. Aga kui ma sõidan Taageperra, kus olen sündinud ja kasvanud, ning vaatan seda pilti, mis seal praegu on, siis tekib küll selline tunne, et... Jah, seal on Eesti kauneim, gooti stiilis Taagepera loss, aga selle ümber on jäänud elama vaid mõnikümmend pensionäri!

Läti piiri ääres läheb üks tee, kus mõlemal pool olid Eesti ajal olnud õitsvad talud. Kui olin poisike, siis näitas isa mulle, kus need asusid. Kuigi kolhooside ajaks olid talud puhtaks küüditatud, siis mõnedes neist siiski elati, lisaks oli metskond, sovhoos, kolhoos, elu keskuste kortermajades… Aga nüüd pole seal enam midagi. Maapoisina see vihastab mind. Ja sellest ka see väljend ja seisukoht, et meie valitsuste poliitika maapiirkondade suhtes on olnud kuritegelik.

Aga jah, tunnistan, et väljendusviis oleks võinud olla korrektsem, olen seda selgitanud nii ajakirjanduses kui ka erakonna juhatuses.

-Lisaks sellele, et olite Soomes aastatel 2012–2015, olete seal ka varem töötanud?

Töötasin nõukaajal koolis huvijuhina, siis olin Viljandi komsomoli esimene sekretär ja siis koolis õppealajuhataja. Kui direktoriks taheti panna, lasin 1991. aastal Soome jalga. Pärast pooleaastast kursust, kuidas lehma lüpsta ja talitada – ma olen maapoiss ja see mind ei kohutanud –, töötasin kaks ja pool aastat karjatalitaja ehk lomittaja’na. Asendasin viies talus peremeest ja perenaist, kui nad olid puhkusel. Kokku oli kaks piimakarja, üks veisekari, üks mullikakari ja üks emisesigala, kus tuli ka ämmaemand olla...

Soome õpetajatel on suured palgad ja soomlased ei saanud aru, kuidas ma Eestis õpetaja palgast ära ei ela. Mina ütlesin, et ei ela, sest mul on pere!

Tulin 1994. aastal tagasi. Eestis tunned end kodus ükskõik kus, sest keskkond, keel – kõik on oma. Kuigi mu ema on ingerisoomlane, on Soomes kõik siiski võõras, eriti veel siis, kui oled seal üksinda. Pere oli mul ju siin ja mina käisin edasi-tagasi Helsingist 500 km kaugusel Ylä-Savos, Pielavesi vallas tööl.

-Nagu mäletame Reformierakonna rahastamisskandaalist, oli Kristen Michal valmis enda süütuse tõestamise nimel kandma väga sooja valget villast kampsunit palavas televisioonistuudios. Toobali asjust oli samuti veidi juttu. Kas te ei karda, et ka teie käed saavad määritud?

Olen olnud eri positsioonidel alates abilinnapeast ja linnapeast kuni ministrini. Minu külge selline asi ei hakka! Kõik peab olema ametlikult, korrektselt ja eetiliselt aetud.

-Kas Tallinn peaks sulgema mupo ja teised paralleelstruktuurid?

Minu arvates on munitsipaalpolitseil selged ülesanded ja sellises linnas nagu Tallinn on kommunaalpolitsei täitsa vajalik. Iseasi kui suurelt ja kui palju. Ja ta pole paralleelstruktuur politseile, tal on siiski teistsugused ülesanded. 

Mis puudutab Tallinna Televisiooni, siis see on ka Euroopa linnades. Küsimus on politiseerituses ja tasakaalustatuses, aga leian, et infokanalina on ta tänapäeva elus vajalik.

CV

Jaak Aab

Sündinud 9. aprillil 1960

1978–1986 – õppis Tallinna Pedagoogilises Instituudis vene keele ja kirjanduse õpetajaks

1978 – lõpetas tolleaegse Viljandi 5. Keskkooli

5. november 2016 – Keskerakonna peasekretär

25. september 2016 – Keskerakonna peasekretäri kohusetäitja

2015 – Keskerakonna riigikogu fraktsiooni nõunik

2012 – kolis Soome, töötas konsultandina

2007–2011 – riigikoguliige

2005–2007 – sotsiaalminister

2003–2005 – Eesti Linnade Liidu tegevdirektor

2002–2003 – riigikoguliige

1998–2002 – Võhma linnapea

1994–1998 – Võhma abilinnapea

1991–1994 – Soomes Ülä-Savo Pielavesi valla taludes puhkuseasendaja

1989–1991 – Võhma Keskkoolis õpetaja ja direktori asetäitja õppe- ja kasvatustöö alal

1988–1989 – Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsoooühingu (ELKNÜ) Viljandi Rajoonikomitee I sekretär

1985–1988 – Võhma Keskkoolis õpetaja ja huvijuht

1984–1985 – Ala 8-klassilises koolis vene keele õpetaja

1981–1983 – Vene armee, radist

Kahe tütre isa, viiekordne vanaisa

Tagasi üles