Asjatundjad BMW õhulennust: mida võis tunda juht ja kui suur pidi olema auto kiirus?

Võimsa õhulennu teinud auto maandus majas.

FOTO: Marko Suurmägi

Ehkki ekspertiis veel kestab, võib juba praegu oletada, milline võis olla Viljandis teelt välja sõitnud ja lõpuks majas maandunud BMW kiirus.

Viljandis kihutas esmaspäeva hilisõhtul 22-aastane Helery oma BMW roolis sellise hooga mööda Riia maanteed kesklinna poole, et sööstis järsust kurvist välja, paiskus kõnniteekivilt õhku, riivas parkiva auto katust ja lendas üle paarkümmend meetrit eemal olnud aia ning peatus Köstri tänaval asuva maja elutoas.

Korteris olnud pensionieas mees pääses õnnekombel elu ja tervisega, ehkki auto jäi temast seisma umbes poolteist meetrit eemal. Ka roolis olnud naine ei saanud suuri vigastusi. Praegu seisab sõiduk linna piiril Tomuski teel avariiliste autode parklas. 

Eesti kohtuekspertiisi instituudi direktor Üllar Lanno sõnul mängib selle õnneliku õnnetuse puhul väga suurt, kui mitte põhilist rolli sõiduki kiirus, mis pidi olema vähemalt 100 km/h.

Hetkel võib muidugi õhulennu pikkuse ja auto kiiruse üle vaid spekuleerida, sest ekspertiis alles selgitab täpseid numbreid. Ent puhtalt füüsikale ja oma isiklikule arvamusele tuginedes ei välistanud Lanno võimalust, et võimsa õhulennu teinud sõiduki kiirus võis olla isegi kuni 150 km/h.

Lanno sõnul võib vaid ette kujutada jõudu, mis suudab tõsta 1,3 meetri kõrgusele õhku ligi 4,5 meetri pikkuse ja üle 1,6 tonni kaaluva sõiduki ning paneb selle lendama kümneid meetreid.

«Õhulennu trajektoorile ja selle haripunktile mõeldes, pidi see olema auto pikkusest vähemalt mitmeid kordi pikem, jättes ruumi ebatavaliselt kõrgeks õhkutõusuks. Seegi pidi omajagu meetreid olema, sest auto tõusis üle teise sõiduki. Selleks, et panna tonne kaaluv ese selliselt lendama, on ikka väga suurt kiirust, õiget õhkutõusu nurka ja tasakaalustatud jõudusid vaja,» rääkis kohtuekspertiisi instituudi juht.

Esialgu hinnati õhulennu pikkuseks 45 meetrit, siis aga öeldi politseist, et see võis olla umbes 35 meetrit. Postimehele kirjutanud arhitektist viljandlane ütles aga, et ta käis ise õnnetuspaigal vahemaad mõõtmas ning tema sõnul on äärekivist, millelt auto õhku paiskus, kuni majani pisut alla 37 meetri.

Endine rallisõitja Urmo Aava sõnas, et ligi 35-meetrine õhulend tundub uskumatuna, eriti arvestades asjaoluga, et tegu on asulaga.

Nagu batuudil või kiigel

Ka tema märkis, et auto kiirus pidi olema vähemalt 100 km/h, sest vähemaga ei oleks võimalik sooritada hüpet üle teise auto. «Selleks, et auto hüppama panna, peab olema mingi nõlv või trampliin ja teatud kiirus, millega see mass liigub. Sealt ta ka lendu läheb – vahet ei ole, mis autoga seda teha,» rääkis Aava. Antud kohas oli ka looduslik trampliin olemas. «Äärekivi ja nõlv. Sinna juurde piisavalt kiirust ja auto ongi lennus – puhas füüsika,» nentis Aava.

Mis tunne võis aga juhil sellise õhulennu ajal olla? Aava kirjeldas lendavas autos olemist kui batuudil hüppamist või kiigel kiikumist. Hüpates hakkab inimene oma keha tunnetama teistmoodi. «Ei ole vahet, kas batuut või auto – tunne on kaaluta. Saad aru, et liigud kolmemõõtmelises ruumis, mis on vastand harjumuspärasele kahemõõtmelisele tunnetusele,» lisas endine rallisõitja.

Aava arvas, et pärast teise auto katusest üle lendamist ja maandumist pidi juht kuidagi reageerima. «Ärkas üles ja hakkas tegutsema, pidurdama. Ja seejärel hakkasid objektid kiirust maha võtma. Maja, aed, auto,» rääkis ta. «Võib-olla ka juht ise pidurdas.»

Üllar Lanno lisas, et kui rallisõitjatel on suurtel kiirustel sõites tekkinud n-ö lihasmälu, eraldi on arendatud reageerimiskiirust ja tekkinud on elukogemus, siis tavainimene kaotab teatud kiirusest üle minnes auto üle täielikult valitsemise.

Viljandi õnnetus on aga kokkuvõttes väga õnnelik õnnetus, sest päädis vaid varalise kahjuga. «Juhi õnn oli, et ta ei põrganud vastu seisva sõiduki tuima rauda, vaid sõitis sisse elatanud puitmajja, mille sein andis kergemini järele kui metall ja kokkuvõttes jäid ju kõik inimesed ellu,» märkis Lanno.

Ekspertiis selgitab täpse sõidukiiruse arvestades kõiki Newtoni seadusi, pidurdusjälgi, sõiduki elektrilistes seadmetes säilinud andmeid ja kõiki õhulennul saadud ning jäetud jälgi, võttes näiteks mõõtmisel aluseks äärekivi, millelt sõiduk kui trampliinilt õhku paiskus.

Tagasi üles
Back