130 aasta jooksul on Postimees Tartus asunud kaheksas kohas. Nüüd on toimetus lahkumas oma kõige pikaajalisemast kodust Gildi tänaval.
Postimeest on välja antud siin- ja sealpool Emajõge (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie rahvusliku ärkamisaja esimestel tegelastel oli suur unistus. See oli unistus kultuurrahvaste perre kuuluvast eesti rahvast, kellel kui oma maa täieõiguslikul peremehel on oma koolid, seltsid ja seltsimajad, teatrid ja ajalehed. Praegu ei taha me uskudagi, et sellest unistati kõigest poolteist sajandit tagasi.
Ainult muinasjutus täituvad unistused imeväel. Tegelikus elus nii ei ole. Endale seatud eesmärkide nimel tuleb palju ja visalt pingutada.
Meie esimene elukutseline ajakirjanik oli mitmekülgne rahvuslik tegelane Johann Voldemar Jannsen (1819–1890).
Pärnus Ülejõel kooliõpetaja olles täitus tema ammune soov ja unistus anda välja eestikeelset ajalehte. 1857. aastal sai ta lõpuks selleks loa. Ilmuma hakkas nädalaleht Perno Postimees.
30 aastat hiljem jätkas see väljaanne oma füüsilist ja vaimset elu Tartus, kui teine oma rahva harimise soovidega mees, Karl August Hermann, ostis selle nädalalehe omanikelt ära ja tõi enda juurde Emajõelinna.
Leipzigi ülikoolis keeleteaduse doktori kraadi omandanud Hermann pani Tartus ajalehele uue nime – Postimees.
Uustulnuk astus rahva ette 1886. aasta 1. jaanuaril.
Hermanni Postimees
Anti teada, et nädalaleht tuleb välja igal laupäeval. Lehe päismiku kõrval osutati ka toimetuse aadressile: «Toimetajaga võib kokku saada kl. 11–2 Kapilovi majas Suure turu ääres nr 17 Tartu panga vastu.» See paik asub praeguse Raekoja plats 13 alal. Kunagist, sõjas hävinud hoonet saame vaadata vaid pildi pealt.
Peaaegu kaks aastat hiljem, 1887. aasta detsembrist ilmus Postimees oma lugejate ette kolm korda nädalas – teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval. Sagedasem väljaanne hakkas ilmuma Eduard Vilde kaaskulul ja -juhatusel. Lehte toimetati endiselt Kapilovi majas.
Ülejõel astuti meie ajakirjanduse ajaloos tähtis samm: 1891. aasta augustis hakkas Karl August Hermann Postimeest välja andma päevalehena.
Esimestel ilmumise kuudel trükiti Postimeest Laakmanni ja Mattieseni trükikojas, kuid aasta viimasel veerandil juba Karl August Hermanni enese trükikojas Ülejõel Peterburi uulits 3 (praegune linnamuuseum Narva mnt 23). 1889. aasta kevadest oli trükikojaga ühe katuse all ka Hermanni ajalehe toimetus ja talitus.
Just siin, Ülejõel, astuti meie ajakirjanduse ajaloos tähtis samm: 1891. aasta augustis hakkas Karl August Hermann Postimeest välja andma päevalehena (ei ilmunud pühapäeviti).
Mitmekülgne Hermann võttis palju ette (oli ka II, III, IV laulupeo korraldajaid ja koorijuhte), sest oma rahvast toetada ja harida tahtvatest avaliku elu tegelastest oli tollal suur puudus.
Hermanni eluajal ja hiljemgi on arvustatud, et ta pole oma paljude kultuurihoonete rajamise vundamendist kõrgemale tõusnud. Et n-ö kõrgemad korrused on jäänud püstitamata ...
Anton Jürgenstein vaatas tema poole tagasi ja tunnistas: «Hermanni juhatusel kasvas väikesest kohalikust, mõne saja lugejaga nädalalehest ülemaalise tähtsusega esimene Eesti päevaleht. Küll ei ole Hermann ise läbitungiva pilguga juhtiv poliitiline vaim, kuid sooja südamega Eesti rahvuslane, kelle ümber end raskel ajal noored jõud kogusivad.»
Tõnissoni Postimees
Kui Venemaalt juristiametist naasnud Jaan Tõnisson 1896. aasta detsembris Postimehe toimetamise ja väljaandmise Hermannilt üle võttis, valitses siinmail, tsaaririigi äärealal, ikka veel venestamise ajajärk. Koolides pidi õpetus ja asutustes asjaajamine käima vene keeles. Ajakirjandus oli kontrolli all: vastulauseid võimule tsensor läbi ei lasknud. Suleti seltse.
Oli väljaandeid, mis naeruvääristasid rahvusliku iseolemise püüdu. Jaan Tõnissoni Postimees seisis meelekindlusega selle vastu, et suured väikerahvast ümberrahvustada püüavad.
Tõnissoni Postimehe ümber koondus ja tegi kaastööd tollase aja erinevate valdkondade harituim seltskond: Oskar Kallas, Johann Matthias Eisen, Jaan Jung, August Kitzberg, Henrik Koppel, Karl Parts, Villem Reiman, Anna Haava, Miina Härma, Karl Eduard Sööt, liitus üliõpilasi, keele- ja metsateadlasi, loomaarste, juriste, kiriku- ja kooliõpetajaid.
Postimehe ringkondade raudne veendumus oli, et rahva edenemise aluseks on tema vaba iseolemine. Selle nimel võitles Tõnisson terve oma elu, nii ajakirjaniku kui riigimehena.
On igavene küsimus: kumb on tähtsam, kas inimesed või seinad nende ümber? Inimesel on keskendumiseks-tegutsemiseks siiski ka ruumi vaja. Nii et seinadki on olulised.
Kui sõbrad Tõnissoni Venemaalt Tartusse Postimeest toimetama kutsusid, asus toimetus esialgu, nagu Hermanni ajalgi, aadressil Peterburi uulits 3. Kuid juba järgmise, 1897. aasta alguses on lehe päismiku kõrval kirjas: toimetaja Jaan Tõnissoni kõnetunnid aadressil Fortuuna 5.
Südasuvistes lehtedes on aga ära märgitud uus asukoht: toimetaja kõnetunnid Peterburi 44 (praegune haljasala Oeconomicumi lähistel).
Ajalehe talitus (kontor) ja trükkimine jätkus endistviisi Hermanni trükikojas.
Kahjuks on Fortuuna tänava alguse ja samuti praeguse Narva (Peterburi) maantee Emajõe-poolne hoonestus sõja ajal hävinud. Ka kaupmees
Wirkhausi maja, mille ülakorrusel toimetas Tõnisson oma abilistega Postimehe materjale.
Postimees linna raekojas
Iga tegija soovib edenemiseks paremaid tingimusi. Hermanni trükikoja valdus Peterburi uulitsas jäi Tõnissoni tehatahtmistele kitsaks.
1897. aasta suvel õnnestus Tõnissonil üürida oma väljaandele ruume raekoja alakorrusel. Kõigepealt seadis seal end sisse Postimehe talitus (kontor). Toimetaja kõnetunnid jätkusid endiselt Peterburi 44 majas ja lehte trükiti ikka Hermanni trükikojas.
Sama aasta jõulukuul oli Tõnissonil heameel teatada: ajalehte trükitakse Postimehe oma uues trükikojas raekoja keldrikorrusel ning Postimehe trükk läheb nüüd kõigiti puhtamaks, selgemaks ja ilusamaks. Trükikoja sisseseade on täiesti uus. Kirjad on muretsetud Berliini kõige paremast tähevabrikust.
Lõpuks, 1898. aasta 23. jaanuari ajalehes teatas Jaan Tõnisson, et nüüd on ka tema, toimetaja kõnetunnid raekojas.
Nii tegutsesidki linna raekoja alakorrusel koos Postimehe toimetus, talitus (kontor), trükikoda, kirjastus ja ka oma raamatukauplus.
Areneda sooviv väljaanne osutus raekojas asuvale linnavalitsusele siiski ebasobivaks üürnikuks.
Tänu toetavale ja juba majanduslikult tugevnenud oma eesti sõpruskonnale pääsesid Tõnisson ja Postimees siit hoopis parematesse tingimustesse. Järjekordne uus aadress: Rüütli 9 ehk endised Schrammi õlletehase ruumid.
Need oli ostnud välja Eesti Põllumeeste Seltsi abiesimees Vilhelm Lehnbaum. Suurema osa ruumidest üüris ta Postimehele. Sellel pinnal said koos ja kõrvuti olla toimetus, kontor, trüki- ja köitekoda ning tsinkograafia. Ka kirjastus ja raamatukauplus.
Aga on veel midagi!
1903. aasta 5. novembri Postimehes on uhke teadaanne, «et meie Rüütli uul. 9 end. Schrammi majas lillekaupluse avanud oleme. Soovitame kõiksuguseid õitsevaid lillesid ja lehttaimi kui ka maitserikkaid lillede köitmise viise, taimedega dekoreerimist, igas suuruses bukettisid. Sissekäik Postimehe raamatukauplusest. Aupaklikult Vennakste Tõnissonide Aia-äri».
Tõnissonidel oli seemne- ja taimeäri ka Raekoja platsil.
Raamatukaupluse ruumide valgustamiseks seati sisse oma dünamo. Väidetakse: nii sai Postimees elektrivalgustuse teerajajaks Tartus.
Rüütli tänavas arenes Tõnissoni Postimees moodsaks trüki- ja kirjastuskeskuseks. Lehe tiraaž kasvas. Lugejatesse imbus lehe vaim ja rahvuslik ideoloogia.
Postimeest edendades oli Tõnissoni eesmärk terve Eesti poliitiline ja majanduslik ülesehitamine. Selle nimel tegutses ja võitles Jaan Tõnisson nii ajakirjaniku kui riigimehena.
Vanades telefoniraamatutes ja Postimehe päismikes on märgata Postimehe toimetuse ja temaga koos toimivate üksuste järjekordset uut asukohta – Jaani 11/13. Sellel aadressil on ajaleht esimest korda ilmunud 20. juulil 1923. Praegused tartlased ei pea kaasa mõeldes pilku üle Gildi tänava heitma.
1932. aastal, seoses Tartu ülikooli 300. sünnipäevaga, nimetati osa senisest pikast Jaani tänavast ümber Ülikooli tänavaks. Endine Jaani 11/13 on sellest peale Ülikooli 21/23 (praegune Ülikooli 17).
Ajaratta kurvilised teed
Tõnissoni Postimehe ilmumise loos on samad peatükid, mis eesti rahvalgi. On poliitilist ja majanduslikku edu ja ebaedu. On võidud ja kaotused.
1944. aasta 23. oktoobri Tartu päevalehes on kuulutus, mis teatab uue aja ajakirjanike ettevalmistamise õppetööst. Soovijad ilmugu Uue Postimehe toimetusse Gildi 1. Sama aasta 13. detsembrist aasta lõpuni näebki märget «Uus Postimees». Toimetus Tartus Gildi 1, II korrus. Talitus Ülikooli 21/23.
1945. aastast on jällegi Postimehe nimega toimetuse aadressiks Gildi 1.
Paljud kunagised ja praegused tartlased teavadki nendele olulise Tartu ajalehe (olgu siis nimeks Postimees, Edasi (1948) või taas Postimees (1991)) toimetuse püsiasukohta Gildi tänava nurgal.
Siin, Gildi 1 (vahepeal Pirogovi 1), on suheldud oma lugejatega, oma autoritega, lehe tellijatega, lehes heast, asjalikust või kurvast kuulutajatega.
Siin on töötanud ajakirjanikud, kes (arvatavasti oma südames) on soovinud välja anda sõnumikandjat, vahendada seda, mida on hetkel vahendada.
