Oo harras tulevane jõuluaeg, kingituste tegemise tipp-periood. Hakkan seda perioodi juba oktoobris veidi pelgama, kui müüki ilmuvad esimesed sähvivad jõulutuled ning avastan ennast supermarketis kuldselt sädeleva põhjapõdra kujuga tõtt vahtimas.
Marin hoiatab: ma ei viitsi teeselda, et mulle meeldib su kink (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mulle meeldib väga kingitusi teha ja häid kinke ka saada, samas hästi enam ei viitsi teeselda vaimustust asjade üle, mida ma ei vaja. Ma ausalt ei taha olla tänamatu saaja, kes naeratuse ette manab ja ülevoolavalt tänab asja eest, mille võiksin tegelikult lahti pakkimata jätta, tahaksin olla hoopis liigutatud ja rõõmus, et minu peale on ekstra mõeldud. Olen piisavalt vana ja väljakujunenud maitsega sisustusesemete osas ja enamus hädavajalikust on juba ammu hangitud. Inimesena, kellel on palju, teeb mulle rõõmu kingitus, mis on väike nii suuruselt kui hinnalt.
Mul on tädi Irja, ema ja isa lapsepõlve sõbranna. Hästi tore ja soe inimene, aga nii kohutav kingivalija, et see on meie perekonnas juba teist aastakümmet siseringi naljaks. Näiteks on temalt pärit kipsist metssea kujuline võtmekapp, ülielusuurune peenisekujuline küünal, A2 suuruses gobeläänvaibake ja xs-numeratsioonis sukkpüksid. Meie pere kõige lühem naisliige on 172 cm ja need oleksid talle umbes põlvini. Kas teadsite, et keegi on välja mõelnud kokkupandava munaviilutaja? Meil on see olemas!
Kohustuslikud loosipakid on selline kategooria, kus on ämbrisse kolistamine tõenäolisem, kui täppi panek. Olen saanud kolleegilt küünlajala, mis kujutas vedurist paistvat ja lehvitavat jõuluvana, sisse käis teeküünal. Vaatasin seda ja püüdsin ette kujutada situatsiooni mööda poode käivast töökaaslasest, kes takseerib riiuleid, näeb seda kujukest ja süda teeb jõnksu: «Jess! Nii Marinilik, vot selle ostangi». Ei kliki kuidagi, olles kaks aastat lauda jaganud ja teineteise vastas istunud, peaks ju märkama, et ma ei fänna absoluutselt nipsasju ja mu töökoht on sihilikult ja alati lage. See savist rongijuht sõitis kiiresti sahtlisse peitu ja on seal unustustehõlmas siiani. Pöörleva kruusialuse ja vannivee temperatuuri mõõtva kraadiklaasi vahel.
Praktilised kingitused ruulivad!
Kui minult küsida ekspromt, mida x-tähtpäevaks soovin, ei meenu ilmselt eriti midagi, pean veidi mõtisklema. Aga praktilised kingitused on täiesti aukohal ja juhivad heade kinkide edetabelit, näiteks eelmisteks jõuludeks tellisin enda emalt mikseri (kätte sain selle märtsis, enne ei olnud kummalgi üleandmine meeles) ja vend sai kirve, sest tal oli justnimelt seda vaja. Sõbrannale kingin uue veekeetja, sest ta praegune laseb vett läbi, oleme juba parima võimaliku välja valinud ja kokku leppinud, et ta ise ostma ei tõtta. Ühel on vaja, teisel on rõõm osta ja üle anda, kõik rõõmsad. Natuke joonin alla veel seda vajaduspõhist osa, ma ise uut kiirkeetjat ei soovi, olemasolev on väga hea ja väljavahetamisele ei kuulu, seega moto «kingi seda, mis sulle endalegi saada meeldiks», ei tööta. Vanaisale uut kleiti ka ju ei osta.
Sõpradega on lihtne, nende maitset teatakse üldiselt. Minu lähedased teavad une pealt, et mulle võib tuua kõike kassidega seonduvat, näiteks kiisukujuline lõikelaud on mu köögis aukohal ja kappi seda ei pandagi. Kulmud kerkisid juuksepiirini mõned aastad tagasi ürdihakkimise kääre paberist lahti pakkides, kinkija sädistas elevusega kõrvalt, kuidas kaalus pikka aega kas valida need või avokaado säilitamise karp. «Sest need on ju sellised asjad, mida ise endale üldiselt ei osteta!» Olen nüüd julgelt aus ja ütlen miks - sest need on mõttetud, ebavajalikud ja praktilise kasutamisväärtuseta, sellepärast ei ostetagi. Sõbranna sai oma hubasesse maakodusse neoonrohelise plastikust visplist, noateritajast ja pannilabidast komplekti, millist ta ise iial valinud poleks ja mis maitsete vastukäivuse tõttu ei leia kohta ka käepäraselt tööpinna kohal rippumas. Vedelevad sahtlis ja kasutamise jaoks ostis ise ikkagi uued.
Kingisoovi asemel võib alati küsida mida mitte kinkida. Mind ei rõõmustaks üldse näiteks Jüri Homenja elulugu ega ilmatüdrukute muusikasalvestised. Soojale maale sattudes ei ole vaja minu peale mõelda ja suveniiripoode kammida, ma ei hakka kandma maikasid, mille rinnal laiutab rasvase fondiga «Malta», «Tenerife» või «Cyprus». Hoidke see raha kokku ja sööge parem midagi head. Võtmehoidjad samas rõõmustavad mind, neid kasutan päriselt ka, muidugi neid ka ei teki massiliselt. Kohalik alkohol läheb üldiselt kaubaks, aga lennupagasiga käies seda niikuinii ei tooda.
Firmalogodega nänn
Kunagi dušikabiini ostes sain üllatuskingina kaasa wc-potte tootva firma logodega kiledressid. Neid nokamütse, mille otsaesisel on nätsu- või margariinitootja reklaam, on keegi kellegi peas kohanud? Mul on oma 15 aastat vana mööblipoe logoga punane telgikujulise lõikega kilejope, mida kannan ainult kevadeti autot pestes. See on juba riidepuul rippudes silmatorkavalt inetu, seljas rõhutab see veel ka kenasti väikest kogukust ja jätab mulje nagu oleksid mul kurnavast tööst longu vajunud õlad. Pastakad on ok, hea termokruus kulub ära, aga USB-otsikuga tassisoojendajad, riided ja naljakategooriast valitud nänn on pigem ärritav. Lips! Kus seda kanda? Bossile pugema minnes pannakse ettevõtte logoga lips ette? Reede õhtul klubisse minnes? Jätke see pahn ostmata-trükkimata-kinkimata ja jagage oma suures andmise soovis parem häid piparkooke ja mandariine.
Ma nüüd ei imesta, kui mulle keegi peale kõige lähimate üldse enam midagi kinkida ei julge. Mõistan ja ütlen aitäh!