N, 2.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jõhker peksjate kamp pääses kergelt

Joosep Värk
, reporter
Jõhker peksjate kamp pääses kergelt
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5

Selle aasta 6. märtsi varahommikul kella poole nelja paiku kõndis Jüri (nimi muudetud – J. V.) Tallinna kesklinnast koju. Oli pühapäeva varahommik ning Jüri oli sel ööl tarvitanud alkoholi. Ta oli jõudnud juba üsna lähedale oma kodumaja trepikojale, kui talle järsku selga hüpati. Edasist Jüri ei mäleta.

Hommikul ärkas ta verisena trepikojas, kui teine majaelanik temaga rääkida üritas. Hoone turvakaamera salvestiselt võis näha, et Jürit oli maja ees jõhkralt pekstud. Samuti tuli välja, et kadunud olid tema rahakott ja mobiiltelefon.

Jüri sai peksu tagajärjel tervisekahjustusi, kuid politseisse ta ei läinud. Esialgu. Kuna temalt oli ära võetud üsna haruldane nutitelefon, hakkas ta poeg otsima läbi internetiportaale ning leidis sama marki telefoni ühest kesklinna pandimajast.

Pandimajja helistades said nad IMEI-koodi järgi teada, et tegemist ongi Jüri telefoniga. Nüüd otsustas Jüri politseisse minna. Nii üllatav kui see ka pole, peksmise pärast ta võimuesindajate poole ei pöördunud, varastatud telefoni pärast aga küll.

Politseinike sõnul on see üsna tavapärane käitumine, sest arvatakse, et kuna oldi purjus, siis tehti midagi valesti. Seda teades valivadki paljud pätid sihtmärgiks just alkoholi tarvitanud inimesed.

Üsna tavalist üksikjuhtumit uurima hakanud politseinikud ei teadnud tol hetkel veel, et saavad juhtlõnga ühe viimaste aastate jõhkraima, valdavalt alaealistest koosneva kamba tabamiseks. Kui uurijad pandimajas asja uurimas käisid, said nad teada, et telefoni oli sinna toonud Artjom Valašas (19). Põhja prefektuuri kogenud uurijatele ei öelnud see nimi midagi.

Ent tema käike pandimajja uurides selgus, et ta oli sinna varemgi toonud väärtuslikke esemeid, mille tagasiostmise vastu hiljem huvi polnud tundnud. Õigusorganeid alarmeerib selline tegevus kohe, sest pole ju loogiline, et ratsionaalselt mõtlev ja seadusi järgiv inimene tooks pidevalt oma uue telefoni pandimajja.

Valašase tegevust lähemalt vaadates joonistus uurijatele välja selge seeria jõhkratest peksmistest, millega neljal juhul viiest kaasnes ka rööv. Selgus, et Tallinnas tegutseb Narvast pärit poistekamp, kes peksab oma ohvreid rängalt ning röövib nad seejärel paljaks. Kui võimalik oli, peksid nad ohvrit nii palju, kui vähegi said.

Valašase, Igori (16), Vladislavi (17) ja Maksimi (17) (kuna kolm viimast on alaealised, siis  Postimees nende perekonnanime ei avalda – J. V.) tegudel oli paar iseloomulikku tunnust. Ohvriks valiti alkoholi tarvitanud mehed, kes öisel ajal tänaval liikusid. Neile mindi kambakesi kallale ning peksti ja peksti. Poiste jõhkruse demonstreerimiseks tõuseb asja menetlenud prokurör Ruta Rammo isegi püsti, et näidata, kuidas maas lebavat ohvrit löödi jalaga pähe ja rindu.

Prokuröri ilmekat demonstratsiooni näinuna jääb üle vaid imestada, et keegi selle tagajärjel surma ei saanud. Võib arvata, et mõne surm polekski enam kaugel olnud, sest peksmised muutusid aina jõhkramaks ning järgmine ohver pärast Jürit – Mark (nimi muudetud J. V.) – jäeti pikali keset trammiteed.

Õnneks suutis pekstu siiski üles tõusta ja koju minna. Jäänuks ta pikemaks ajaks lebama, võinuks kogu lugu palju kurvemalt lõppeda, sest oli miinuskraadidega märtsikuu. Margi lähedased, leidnud ta hommikul verisena voodist, kutsusid kiirabi, haiglas diagnoositi tal kolju- ja näoluude hulgimurrud ning pea hulgihaavad.

Ühe mehe röövimisel võtsid Artjom ja Igor appi neile Ida-Virumaalt külla sõitnud alaealised tüdrukud, kelle ülesandeks oli ohvri tähelepanu kõrvale juhtida, ning kui see õnnestus, ründasid Artjom ja Igor meest ootamatult selja tagant.

«See, et mõni inimene ära ei surnud, on puhas juhus või õnn. Nende teod oleksid võinud lõppeda ükskõik millega. See on täielik hoolimatus ja näitab nende suhtumist – tagajärg neid ei morjendanud,» kommenteeris poiste käitumist PPA põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse vanem Rait Pikaro. Ta tõi veel näiteks, et üks ohver visati Viru keskuse bussiterminali juures lihtsalt trepist alla.

Tegelikult olid Artjom ja Igor kuritegudega alustanud jaanuari alguses. Kuni 11. veebruarini tegutsesid nad Narvas, seejärel kolisid koos Vladislavi ja Maksimiga Tallinna. Pealinnas tegutsesid nad tempoga üks kuritegu kahe-kolme päeva kohta. Tegelikult võis neid muidugi rohkem olla, aga niipalju on politsei suutnud tõestada.

Vargusi või peksmisi pandi toime bussijaama juures, Balti jaamas, Rocca al Mares, Viru keskuse bussiterminali juures ja mujal. Tegevuspaikade rohkus ei anna tunnistust läbimõeldud tegevusest ja püüdest jälgi varjata, pigem lihtsalt hulguti mööda linna.

Narvast pärit poistel Tallinnas kindlat öömaja polnud. Seepärast ööbisid nad tihti bussijaamas või mõne kortermaja trepikojas. Kui raha rohkem oli, mindi ööseks hostelisse. Röövidest saadud raha kulutatigi hosteli ning söögi-joogi ja kino peale.

Mõnikord on seda sorti kampadel üks varastamise ajendeid narkosõltuvus, ent neil neljal seda probleemi polnud. Pigem tegutseti adrenaliini- ja põnevusjanust, mis tingis ka erilise jõhkruse. Nagu eespool mainitud, kasutati iga lööminguvõimalust ära ning katsetati pidevalt ka uusi võtteid.

Lõpuks peeti Valašas ja Igor märtsi keskel Tallinnas kinni, Vladislav ja Maksim olid vahepeal tagasi Narva läinud. Seal pandi aprilli ja mai jooksul toime veel vähemalt kaks kuritegu, kuni neilegi jälile saadi.

Politseiametnikud said poisse üle kuulates aru, et jõugu ninamehe Artjomiga seoses võib kindlaks teha 18 kuriteoepisoodi, kuid tõenäoliselt on tema ja teiste paturegister palju pikem. Seetõttu kutsuti ka avalikult ajalehtedes ja televisioonis inimesi üles teada andma rünnakutest, mis võiksid olla nende poiste kätetöö.

Mõni üksik juhtum sealt juurde tuli, ent ohvrid olid reageerimisel üsna loiud, sealhulgas needki, kes olid endast teada andnud. Kohtus kohal käis neist vaid kaks. Ühed kartsid oma tuleviku pärast, teised ütlesid, et nagunii poisid erilist karistust ei saa ning kohtusüsteemi nemad ei usu.

Prokurör taotles siiski rangeid karistusi: Valašasele liitkaristusena seitse aastat vangistust, Igorile kuus aastat, Vladislavile aasta ja kolm kuud ning Maksimile kümme kuud. Kuna tegu oli lühimenetlusega, siis oleks neist pidanud kolmandiku maha arvama. Kuna Artjom ja Vladislav olid kuriteod toime pannud katseajal, liidetakse need varasema karistusega.

Kuid kohtus läks nii, nagu mitu kannatanut olid kartnud. Kuigi kohus leidis, et prokurör suutis kõik süüdistuses olnud kuriteoepisoodid ära tõendada, määrati siiski tema nõutust palju kergemad karistused. Valašas pääses kahe aastaga, Igor samuti kahega, Maksim aastaga ning Vladislav kaheksa kuuga.

Kui mõni kannatanutest peaks praegu mõtlema, et seda nad ju ütlesid, siis tegelikult võib just nende enda tegevusetus olla üks põhjusi, miks karistused üsna tagasihoidlikuks jäid.

Ükskõiksust kohtasid uurijad tegelikult ka varem, uurimise käigus. Nimelt on olemas video sellest, kuidas poistekamp Jürit peksis. Sealt on näha, kuidas peksjad pärast minema jooksevad ning Jüri neist verisena maha jääb. Samal ajal tuleb kõrvaltrepikoja juurde üks inimene, vaatab maas keset verist lund lamava pooleldi riides Jüri poole, kuid ei tee midagi. Ta jääb hetkeks vaatama ja läheb siis uksest sisse, jättes Jüri lumme saatuse hooleks.

Ka poiste käitumist võib pidada vanemate ükskõiksuse tagajärjeks. Pole ju tavaline, et teismeline nooruk ei ilmu nädalate kaupa koju ning tema vanemaid see üldse ei huvitagi. Seda enam, et poistega oli probleeme olnud varemgi: kellel oli alaealiste komisjonis olnud 17 menetlust, kellel kriminaalkaristus väljapressimise, kehalise väärkohtlemise ning avaliku korra rikkumise eest relvana kasutatava esemega. Igor oli tegelikult suunatud Tapa erikooli, ent seal ei leitud talle lihtsalt vaba kohta.

Põhja ringkonnaprokuratuuri prokurör Ruta Rammo: «See on kõnekas näide alaealise röövligrupi tegevusest: kuritegude vahele jääb väga väike ajavahemik ning rünnakute jõhkrus kasvab kiiresti. On ääretult hea, kui kuriteo ohvriks langenud pöörduvad kiiresti politseisse, tänu sellele on võimalik kiiremini kurjategijateni jõuda ja suure tõenäosusega jääb ka hilisem kannatanute arv väiksemaks.»

Märksõnad
Tagasi üles