Lukshotell troopikas. Vaade laguunile, taamal paistmas palmipuud. Kes unistaks paremast pelgupaigast? Kuid kui trepil valvavad vaenulikud relvakandjad ja maad mööda ümbritsevasse maailma ei pääse, kisub nukraks.
Kakaomehe luksusvangistus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tere tulemast hotelli Golf. Ülejäänud Abidjanist eraldatud sõjaväeblokaadidega, kaitsjaiks sajad ÜRO rahukaitseväelased. Ühtlasi Elevandiluuranniku novembrikuiste valimiste rahvusvaheliselt tunnustatud võitja Alassane Ouattara residents.
Ametisolev Laurent Gbagbo, kes kaotas kuid keeldub lahkumast, blokeeris mullu Golfi viiva tee, kuhu ta konkurent oma toetajatega endale kodu oli rajanud.
Sellest ajast peale kurdavad kõik, kes teed mööda tulla üritavad, et sõdurid kiusavad ja ahistavad neid. Ainus viis inimesi sisse-välja saada ja varusid täiendada on ÜRO helikopteritega.
Kaks korda päevas ronivad umbes 30 diplomaati, sugulast ja sõpra kesklinnas ÜRO peakorteris lärmaka valget värvi helikopteri pardale. Ülejäänud ruumi õhusõidukis võtavad enda alla sinistes termostes toit ja joogivesi. Kaheksa minutit hiljem maandub ÜRO lend nr 475 unise kollakat värvi hotelli taga.
Külastajad mööduvad sõjaväelaagrist ja basseinist ning astuvad hotelli tagauksest kirevates toonides fuajeesse, kus Ouattara pooldajad kohvitavad ja juttu ajavad.
Hotelli ees parklas seisab tosinate kaupa džiipe ja lukssedaane. Kui omanikud nad detsembris siia parkisid, ei olnud neil aimugi, kui kauaks.
Ouattara 15 ministrit ja sajad toetajad on hotellis kinni juba üle kahe kuu. «Ma igatsen oma pere ja sõprade järele. Ei saa minna ja inimestega juttu ajada. Ja toit jätab ka soovida,» kaebab üks ametnik.
Aga helikopteriga või mingil muul viisil hotellist lahkumine võib lõppeda surmaga. «Nad tunnevad mind Abidjanis. Kui nad mind kätte saavad, tapavad ära,» ütleb ametnik. «Ma pole sellist elu kunagi varem elanud. Hullumeelne... Ma lahkuks hea meelega juba homme, aga meil tuleb enne Gbagbost lahti saada. Nagu vangis istuks siin.»
Üks teine Ouattara abiline ütleb: «Vähemalt on siin kindel tunne. Väljas tapetakse inimesi.»
Hotellis valitseb klaustrofoobne, intensiivne ja kergelt sürreaalne atmosfäär.
Presidendi büroo kuulus kunagi hotelli direktorile. Kabinet saab kokku valges sõjaväetelgis hotelli aias. Kuid kuigi Ouattara on pannud ametisse kõik vajalikud ametnikud, nii et kaetud on asjad maksudest kuni infrastruktuurini, kontrollib «päris maailmas» armeed ja riiki ikka veel Gbagbo.
Peale lõunat mängivad toetajad vahel jalg- või korvpalli. Õhtuti tullakse kokku tiibklaveri kõrvale Bar Flamboyanti, võetakse klaasike ja puhutakse niisama juttu.
«Siin on lausa paradiis,» ütleb surmtõsisel toonil majandusministri kohusetäitja ja valitsuse pressiesindaja Patrick Achi, toas nr 319. «Nagu öeldakse, see on lukshotell.»
«Ainuke häda on selles, et sa lähed vaikselt hulluks, aga ise ei pane tähele. Istud samas toas päevad läbi, autoga ei sõida. Kusagil ei käi.»
Ouattaraga tema kontoris vesteldes saab aimu viimaste kuude pingest. Veidi väsinuna kordab ta, et prioriteet on «Gbagbost lahti saada».
«Ma olen kõigi Elevandiluuranniku elanike president. Mitte ainult nende president, kes mulle oma hääle andsid.... ja minu kohus on neid kõiki võrdselt kohelda,» ütleb ta.
Golf on läbi ajaloo opositsiooniliste jõudude baas olnud. Ouattara peaminister, põhjast pärit Guillaume Soro on siin aastaid elanud, kui Abidjanis viibib. Lift on katki ja viienda korruse pimedates koridorides igavlevad sõdurid. Kui välk kõik lambid läbi lõi, naljatles Soro: «Mis? Tulistavad?»
Siiamaani ei ole Gbagbol Golfi kommunikatsioonisüsteeme rikkuda õnnestunud. Siseminister Hamed Bakayoko (tuba 531) ütleb: «Nad üritavad, aga neil ei tule see hästi välja.»
Varsti võib Republique Autonome du Golf, nagu nad seda naljaviluks nimetavad, saada isegi omaenda telejaama, mille abil võiks astuda vastu riigikanalite propagandale. Teletöö tarvis on üks hotellituba juba välja valitud, seal on paar lauda kaamerate ja teadustajate tarvis.
Ühe abilise sõnutsi on kontakt välismaailmaga moraalselt väga ülestõstev. Tema vastab eksportijate ja pankurite kõnedele.
«See näitab,» ütleb ta, «et me ei tee tühja tööd. Ühel päeval üsna pea võtab see veider paralleelvalitsus võimuohjad Abidjanis enda kätte.»
«Oh see pinge, stress... Aga meil on võitlusvaimu, see aitab edasi elada. Me peame Gbagbost lahti saama,» ütleb pressiesindaja Achi.
Copyright The Financial Times Limited 2011.