Juhtkiri: turg nõuab töökäsi (5)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ukrainast pärit ja Eesti tööloaga keevitajad remontimas kaks aastat tagasi Tallinnas BLRT Grupi ujuvdokis laeva.
Ukrainast pärit ja Eesti tööloaga keevitajad remontimas kaks aastat tagasi Tallinnas BLRT Grupi ujuvdokis laeva. Foto: Liis Treimann

«Tööjõuturg on üks Eesti majandusarengu suuremaid kitsaskohti, sest tööjõupakkumine on piiratud ning demograafilised trendid vähendavad järgnevatel kümnenditel tööealist elanikkonda veelgi.» Jah, lugesime õigesti: üks majandusarengu suuremaid kitsaskohti. Osundatud seisukoht on kirjas Erkki Raasukese esindusliku koosseisuga  töörühma äsja esitletud majanduse elavdamise raportis. See dokument jäi küll osalt valitsuse vahetumise varju, kuid väärib tähelepanu. Tööjõuturu teema seostub vahetult kolmandatest riikidest pärit inimestele kehtestatud sisserändekvoodiga, mis otse öeldes kipub lõhki minema.

Laias laastus jaguneb välistööjõud kaheks. Esiteks kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud, näiteks laienevate infotehnoloogiaettevõtete töötajad või professionaalsed keevitajad. Samas vajab turg endiselt ka madala palgaga töötajaid. Asjatundjate hinnangul tuleks välistööjõu kaasamise korda lihtsustada – see leevendaks tööjõupuudust ning aitaks kaasa otseste välisinvesteeringute tulekule. Välistööjõust pole meil pääsu, kui soovime, et riigi SKT kasvaks ja elujärg paraneks. Küsimus on selles, kuidas seda targalt korraldada.

Lihtsustatult tähistab kvoot piirangut, mis vaba majanduse tingimustes tegelikult moonutab turgu. Kuid elu pole ideaaltingimustega labor, seepärast on kvoodid poliitiliste meetmetena kasutusel. Igasuguste piirangute seadmine on muidugi mitme otsaga asi. Kui alkoholi- ja tubakapoliitikas ületavad aktsiisid teatud piiri, suurendab see musta äri. Samamoodi on kvoodipoliitikaga: kui see muutub liiga jäigaks, hakatakse otsima kõrvalteid ning tekib uusi probleeme.

Et mõistlikult otsustada, peame esmalt suutma kasvõi sedasama kvoodiküsimust arutada. Paraku seostuvad selle teemaga alati emotsioonid, teatud hirm, mida mõned poliitilised jõud hoogsalt õhutavad. Need hirmud seostusid varem ida poolt tulevate migrantidega, praegusajal võib sisserändaja tulla ükskõik kust.

Me võime olla võõrtööjõu vastu, kuid alati tuleb küsida, mis on sellisel juhul alternatiiv kahaneva ja vananeva elanikkonna tingimustes. Eurostati prognoosi järgi väheneb aastatel 2015–2020 Eesti elanikkond 27 000 inimese võrra, sellele järgneval kümnendil 76 000 inimese võrra. Tööealine elanikkond kahaneb vähem, kuid igal aastal tuleb sellesama Raasukese töörühma raporti järgi leida siiski vähemalt paar tuhat töökätt välismaalt, et hoida siinne tööjõud praegusel tasemel.

Arutelu ei tohiks siiski piirduda ainult arvude ja protsentidega. See on ka küsimus sotsiaalsest keskkonnast, kuhu väljast värvatud töökäed tulevad. Sageli käsitletakse seda teemat nii, nagu seisaksid massid ukse taga. Ei seisa. Kuid need inimesed, kes tahavad meie tingimustel siinsesse majandusse panustada, võiksid olla teretulnud.

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles