Keeruline vähilõikus võib nüüd patsiendile tunduda kui käkitegu

Opereerib Tanel Laisaar. Patsiendil, keskealisel naisel, oli söögitorus neelamist takistanud sopistis. Lõikus tehti põhiosas ühe operatsioonihaava kaudu, mille pikkus oli kolm sentimeetrit. Siiski kasutati ka kolmemillimeetrist lisajuurdepääsu. Ekraanil on näha hetk, kui aparaat teeb korraga nii lõiget kui õmblust. Operatsioon kulges tüsistusteta ja patsient saab taas normaalselt neelata. Foto: Erakogu

Kuidas jõudsid rindkereõõne videolõikused Tartu ülikooli kopsukliinikusse ja kuhu see valdkond on kahekümne ühe aastaga edasi arenenud.

Kopsukirurg Tanel Laisaar mäletab 1995. aasta 15. novembrit hästi. Operatsioonilaual lebas 17-aastane noormees, kelle rinnaõõnest tuli eemaldada kasvaja. Lõikus tehti uuel, videotorakoskoopilisel meetodil, mis tähendas seda, et patsienti opereeriti tema rinnakorvi tehtud kolme väikese augu kaudu. Kirurgide pilgud olid pööratud operatsioonihaava asemel ekraanile, kust avanes suurendatud pilt patsiendi rinnaõõnest.

See oli Baltimaades esmakordne videotorakaalkirurgiline lõikus – erakordne sündmus, millest kirjutas ka Postimees.

Tanel Laisaar oli 1995. aastal Eestis üks esimesi sel viisil opereerivaid kirurge, tema isa Vootele Laisaar oli teine ja Alari Ilves kolmas. 

Torakoskoopiat ehk rindkereõõnde juurdepääsutee rajamist läbi väikese operatsioonihaava on kasutatud enam kui sada aastat diagnoosimisel ning vähemal määral ravi eesmärgil. 

Kuni 1990. aastateni vaadati inimese sisemusse läbi pika, läätsega pulga – torakoskoobi. 

Üheksakümnendate moodne instrumentaarium tõi läbimurde. Torakoskoobi külge sai kinnitada videokaamera. Saksamaal tehti tollal juba 300–400 videotorakaalset operatsiooni aastas. Doktor Tanel Laisaar käis õppimas just Saksamaal.

Möödas on 21 aastat

Tanel Laisaar / Kristjan Teedema Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Tanel Laisaar ütleb, et kakskümmend üks aastat tagasi oli võimatu ennustada, kui keerukate operatsioonideni nad videotorakoskoopilise meetodiga välja jõuda võivad. 

Sellest, et kopsuvähihaigel patsiendil saab sel viisil eemaldada kogu kopsusagara, ei osanud nad unistadagi.

Ka räägib Laisaar, et 1995. aastal oli vaja inimesesse teha üks auk kaamera ja kaks auku instrumentide tarvis, kuid nüüd jääb auke aina vähemaks. Teinekord pannakse kõik instrumendid läbi ühe avause, mis on kolme- kuni viiesentimeetrine.

Ka instrumendid on vähehaaval muutunud.

Minimaalinvasiivsete operatsioonide korral tuleb kirurgil liikuda roiete vahel või nende all, seepärast on tema tööriistad üht või teist nurka pidi kõverad. 

Kopsusagara eemaldamisel peab arvestama aga veel nii peenemate kui jämedamate veresoontega, mida on vaja kas kinni siduda või klammerdada. Kudede eemaldamisel kasutatakse spetsiaalset õmblusaparaati, millel on väike mootor ja mis ühekorraga lõikab ja õmbleb ning millega minnakse rindkereõõnde ikka vaid läbi väikese avause. 

Seda kõike kirjeldades imestab Laisaar ka ise, et kui keegi oleks 21 aastat tagasi neile öelnud, et nad opereerivad vaid kaamera kontrolli all kopsuvähki, mis on südamepauna sisse kasvanud ning millel on lümfisõlmedes siirded, oleks neid ogaraks peetud. 

Paarikümne aasta eest ei tulnud sellised vähioperatsioonid kinnisel meetodil kõne allagi. Nüüd aga tehakse enam kui pooled vähilõikustest just sel teel.

Kaamera on ehitatud videotorakoskoobi käepideme sisse, optika on peidus peenikeses torus koos valgusallikaga. Foto: Kristjan Teedema

Üks, mis oli selge 1995. aastal, on selge praegugi. Torako­­skoopilisel meetodil lõigatud haiged paranevad kiiremini ja kannatavad vähem valu. Kuna haav on väike, on tulemus palju parem ka kosmeetiliselt.

Inimesed taastuvad kiiremini, saavad pärast vähioperatsiooni kiiremini keemiaravile ja tüsistusi on vähem.

Lahtise vähioperatsiooni korral võib haiglaravi kesta seitse kuni kümme päeva, kuid praegu saab rääkida kolmest-neljast või viiest päevast. Väiksemate operatsioonide korral piisab isegi ühest-kahest päevast.

Mida toob tulevik?

Tanel Laisaar vastab, et invasiivsus üha väheneb: nad saavad teha rindkeresse veel väiksema augu. Instrumendid lähevad samuti järjest peenemaks, kuigi töö, mis kirurgil ära teha tuleb, väiksemaks ei jää.

Teine suundumus, millest Laisaar räägib, on vastupidine seni tavaks olnule.

Seni on olnud eesmärk patsienti operatsiooni ajal võimalikult hästi kontrollida. Ravimite manustamiseks ja vererõhu mõõtmiseks pannakse kanüülid veeni ja arterisse, uriini mõõtmiseks kateeter põide. Pärast operatsiooni jäetakse toru rindkereõõnde, nii saab uurida, kas sealt lekib õhku või on verejooks.

Kuna kirurgia on läinud vähem invasiivseks, on ka tüsistusi vähem. Ent kui tüsistused tekivad, on just needsamad torud potentsiaalsed infektsiooniallikad.

Laisaare sõnul liigutakse tulevikus rohkem torudeta kirurgia poole, eriti neil juhtudel, kui patsiendi tervislikku seisundit teades pole mõtet inimesele igaks juhuks torusid külge panna.

Ka püütakse opereerides võimalikult palju kasutada olemasolevaid kehaavausi. Operatsioonijälg ei pea jääma nahale. Kõhukoopasse saab minna ka läbi põie või soole.

Kirurg ja tema tööriistad / Kristjan Teedema Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Tanel Laisaarele tuleb meelde hiljutine operatsioon, kus patsiendil tuli kõhukoopast eemaldada kasvaja. Selleks tehti lõige tema kõhule. 

Kasvaja korral oli aga teada, et see oli andnud siirdeid mõlemale poole kopsu. Nüüd kasutasid kirurgid ära sellesama kõhulõike ja läksid läbi keskseinandi nii ühele kui teisele rindkerepoolele. 

Tavapäraselt oleks tulnud teha üks või kaks lõiget ühele rindkerepoolele ja samamoodi teisele poolele. Aga kasutati ära vaid ühte, juba tehtud haava.

Üks halb mõju

Halb on see, et patsient ei saa torakoskoopilise lõikuse korral mitte kunagi teada, mis oleks sündinud temaga siis, kui teda oleks opereeritud lahtise rindkerelõikusega. 

Enamasti läheb kõik libedalt. Pärast operatsiooni näeb inimene ainult pisikest haava ja tajub, et ta paraneb kiiresti, tal ei ole valus.

Päris keeruline lõikus muutub patsiendi meelest lihtsaks ja iseenesestmõistetavaks ning ta ei tunneta oma haiguse tõsidust.

Tanel Laisaar osutab hiljuti kliinikumis tehtud uuringule, millest selgus, et patsiendid, keda opereeritakse lahtisel meetodil, loobuvad suitsetamisest pärast operatsiooni palju sagedamini kui need, keda on aidatud läbi nende väikeste aukude.

Videotorakoskoopia

• Torakoskoopia on rindkereõõnde juurdepääsutee rajamine läbi väikese operatsioonihaava. 
• Tänapäeval on torakoskoop kokku ehitatud videokaameraga. Kaamerasilm viiakse inimese sisemusse peenikese toruga, mille läbimõõt on kas 2,8, 5 või 10 millimeetrit. Valgusallikas asetseb sama toru otsas.
• Aastas tehakse Tartus torakoskoopilisi lõikusi üle 200. 
• Kahekümne ühe aasta jooksul on videotorako­­skoopilisi operatsioone tehtud 3200.
• Lõikavad Tanel Laisaar ja Bruno Sarana. Oskusi omandavad kaks residentarsti, keda loodetakse peatselt tööle võtta.