Liiga leebes võtmes farss

Hendrik Toompere «Bella figuras» mängivad Inga Salurand ja Ivo Uukkivi. Foto: Mats Õun

Yasmina Reza näidend «Bella figura» peidab endas vihjamisi mitmeid selliseid mänguvõimalusi, mida Hendrik Toompere lavastajana oskab väärtustada ja edasi arendada. Selles on näiliselt olmeline situatsioon, millele sellesse sattunud tegelaste psüühika reageerib aga nõnda, et toob esile ja pöörab pahupidi nende hirmud, ettekujutused ja alateadvuslikud ängid. «Bella figuras» jääb see psühholoogiline polüfoonia aga kuidagi kammitsetuks.

Iga tegelase puhul eraldi on tema eripärad ja n-ö elatud elu slepp küll jälgitavad, kuid kogutervikus ei sünni sellist kummastatust, mis paneks meid argiolukordadele värske pilguga vaatama ning nende varjus imesid avastama.

Esmane põhjus näib peituvat näidendis endas. Tellimustööna kirjutatud näidendis – mis muidugi ei tähenda, et tellimuslikkus juba eos välistaks sügavuse, suur osa kultuuriajaloost kinnitab vastupidist – ei ole justkui suurt käivitavat probleemi, millega autoril olnuks lähedasem hingeside. Ta on võtnud lähtepunktiks abielurikkumise, sellega vahele jäämise ning sellele järgnevad pihtimuslikud sissevaated tegelaste hingeellu, kuid seda kõike on tehtud justkui lihtsalt käsitööliku osavusega, sügavama südamevaluta, mis muudaks kujutatud olukorra autori jaoks eksistentsiaalseks pöördepunktiks.