Ene ja Haini on kaks naist paljudest, kes on tunda saanud lähisuhtevägivalda. Mõlemad elasid aastaid koos vägivaldse mehega. Suhtest välja saamine võttis pikki aastaid. Täna on nad valmis jagama oma lugu ühel lihtsal põhjusel, et naised, kes kannatavad lähisuhtevägivalla all, näeks, et väljapääs on olemas ka kõige trööstitumas olukorras.
Statistika perevägivalla kohta Eestis on õõvastav. Ohvriuuringu järgi registreeriti 2015. aastal üle 15 000 perevägivalla juhtumi. Kuritegevuse statistika järgi alustas 2015. aastal politsei menetlust ligi 3000 perevägivalla juhtumiga seoses. See on aga jäämäe tipp, sest paljud ohvrid kannatavad pikalt vaimset ning füüsilist vägivalda.
Haini on 35-aastane viie lapse ema. Selja taga on tal abielu rootslase Jariga, kellega ta tutvus siis, kui oli alles 19.
«Alguses juba hakkasid tulema sellised, mõned sellised nüansid, tundsin, et ta oli nagu armukade. Ma ei tohtinud meestuttavatega rääkida, isegi mitte oma vendadega ei tohtinud suhelda kui tema kõrval ei olnud. Siis sel hetkel ma nagu ei pööranud sellele tähelepanu ja siis ta nagu alati oskas ennast ära õigustada. Et see ongi nagu normaalne käitumine, et ma tahangi sinuga olla ja ma tahan sust kõike teada - sel hetkel tundus see nagu normaalne,» rääkis Haini.
Sel hetkel ei teadnud Haini veel, et temast saab osa Eesti kurvast statistikast. Kui kõik ligi 3000 menetlust, mis eelmisel aastal Eestis perevägivallaga seoses alustati, päevade vahel ära jagada, saame iga päeva kohta kaheksa juhtumit.
Haini meenutas, et alguses oli kõik ilus. Vägivaldseks muutus Jari alles siis, kui Haini mehega Rootsi kolis.
«Kui talle näiteks ei meeldinud see, mis ma ütlesin, siis ta lihtsalt ükskord tagus mulle siia käe pihta, et mul oli selline suur, rusika suurune sinikas käe peal,» meenutas Haini.
Selleks ajaks, kui Haini rasedaks jäi ja laps sündis, oli vägivaldseid intsidente olnud mitmeid, kuid ometigi on tal kokku viis last.
«No eks alguses oli see, et ma jäin uskuma teda. Ta lubas, et ta enam ei tee seda ja et kõik on hästi. Ja kui ma juba rasedaks jäin, siis oli juba nagu liiga hilja. Ja ma võin öelda, et kui ma sain teist korda teada, et ma rase olen, siis ma olin täiesti šokis. Ta ei lubanud mul kasutada rasedusvastaseid vahendeid. Mul ei olnud võimalik minna näiteks naistearsti juurde üksinda, ta käis mul alati seal kaasas,» selgitas Haini.
Kuigi Haini püüdis teha nii, et konflikte ei tekiks, hakkas mees üha rohkem vägivalda kasutama.
«Ta kägistas, lämmatas. Hoidis siit niimoodi käega, lõi siin kuskile käe peale sinikat. Tõmbas juustest. Ükskord oli niimoodi, et ma olin rase, vist kolmanda lapsega, ja me käisime poes. Seal oli põrand märg ja ma libisesin seal. Kui me lõpuks koju hakkasime minema, siis ta lihtsalt… me parkisime auto garaaži ära, hakkasime minema üles korterisse, siis ta lihtsalt lükkas mind niimoodi vastu ust. Lihtsalt selle eest, et ma libisesin, et ma ei olnud ettevaatlik. Siis ma olin ikka päris suure kõhuga juba rase,» meenutas Haini.
Tänaseks elavad Haini ja Jari lapsed koos emaga Pärnus. Nad kolisid tagasi Eestisse, Pärnusse siis, kui Rootsis kodu kaotasid. Lapsed on kõik kooliealised - 14, 13, 11, 9, 7 aastased. Ka Jari elab Pärnus. Lastega kohtumiseks on paika pandud suhtluskord - laupäeva veedavad lapsed isaga. Kuid seda korda mees ei järgi ja on juhtunud, et lapsi on isa juurest otsima mindud ka politseiga.
Politsei poole ei pöördunud
Kui teiste eest kodus toimuvat varjati, siis Jari vägivaldne käitumine peres kasvavatele lastele aastate jooksul aga märkamata ei jäänud.
«Kui nad otseselt näinud ei ole, siis nad on seda kuulnud. Siis tihti mul mees kas ajas mu vannituppa… kuna me elasime Rootsis 2-toalises korteris ja kui lapsed olid ühes toas, siis ta ajaski mind kas vannituppa või siis sinna teise tuppa, kus lapsi ei olnud. Kindlasti lapsed kuulsid,» on Haini kindel.
Kuid Rootsis ametivõimude poole ei ole Haini siiski pöördunud.
«Ta ei oleks elu sees lasknud mul mitte kuhugi minna. Kui ma ei olnud piisavalt kõlbulik, et välja minna, siis me lihtsalt ei läinud välja. Ja kuna meil lapsed ei käinud ei lasteaias, ei koolis - mitte kuskil, siis meil ei olnudki otseselt sellist kohustust, et me peame välja minema,» rääkis Haini.
Sisuliselt muutis Jari oma naise orjaks, kellel igasugune liikumine ja iseseisev mõtlemine keelatud. Ta elas Rootsis Gothenburgis, ei suhelnud kellegagi peale oma viie lapse ja püüdis igal võimalikul juhul mehele meele järele olla.
Kokana töötav Ene elas vägivaldse elukaaslasega Pärnus koos 15 aastat. Kellelgi polnud aimugi, mis ta kodus toimub.
«Kõik need hirmutamised, et mis nüüd Sinuga kõik hakkab juhtuma, kui sa üldse midagi räägidki. Ja siis see mõte juba, et kes sind ikka usub. Sa ei lähe seda ju kellelegi kurtma, et mul on mees nüüd selline - sest sul on häbi lihtsalt,» rääkis Ene.
Märgid, et mees võib olla vägivaldne, hakkasid ilmnema pärast kolme koos elatud aastat.
«Ta kontrollis sinu käike, sinu tegemisi. Tal pidi olema selge ülevaade kõikidest asjadest. Vaimsest vägivallast on tegelikult väga väike samm füüsilise vägivallani. Ja füüsiline vägivald ongi see kui ta nagu tuleb juba kätega su kallale, ta loobib asju, ta märatseb. Ta ikka raputas, ta lohistas mind, ta sikutas juustest, ta lõi lahtise käega, rusikaga,» meenutas Ene.
Mehe vägivallatsemist Ene kallal nägid pealt ka nende lapsed, kellest üks on tänaseks päevaks täisealine, teine aga veel koolilaps.
«Nad said suuremaks, nad nägid, et see, mida isa teeb, on vale. Ja nad astusid juba minu kaitseks välja,» sõnas Ene.
Vägivaldsest suhtest on tihti keeruline välja saada, kuid nii Haini kui ka Ene mõistsid ühel hetkel, et elu sellisel kujul enam jätkata ei saa. Ene tuli vägivaldsest suhtest ära kaheksa aasta eest.
«Sul oli juba hirm enda ja laste pärast. Kui juba suurem laps ütleb, et ma ei taha enam koju tulla. Ja kui sind pekstakse ja kui sind ähvardatakse ka, et ma lihtsalt löön su maha - siis ongi see, et nüüd on kõik,» ütles Ene.
Naine toimetab praegu muuhulgas ka Pärnu Naiste tugikeskuses, mis on üks 16st Eestist tegutsevas naiste varjupaigast. Ta käib siin kogemusnõustajana teisi lähisuhtevägivalla all kannatavaid naisi abistamas.
«Enda tutvusringkonnas on ikka päris mitmed, kellele ma olen ikka pannud käe õlale, et kuule sa pead lihtsalt pöörduma kuskile. Igapäevaelus sa ju näed seda samuti, et kui palju on tegelikult neid naisi,» rääkis Ene.
Haini jaoks on see aasta kuues, mil ta enam oma mehega koos ei ela. Elades juba Eestis, sai Haini ema lõpuks teada mehe vägivallatsemisest ning sekkus. Algselt sattus Haini lastega turvakodusse.
«Seal ma alguses kartsin. Ma mäletan, et seal olid suured aknad, kus me pesu kuivatasime ja ma ei julgend minna sinna pimedas. Ma kartsin, et ta luurab igal pool ümberringi. Ma teadsin, kui hästi ta oskab inimesi ära rääkida ja viie lapsega naine ei jää nagu märkamatuks. Kui kuskil keegi näeb, siis sa märkad seda,» meenutas Haini.
Ainulaadne turvakeskus
Nii Haini kui Ene jõudsid lõpuks Pärnu Naiste Tugikeskusesse. See keskus loodi novembris seitse aastat tagasi ja seda veab ettevõtja Margo Orupõld. Ta rõhutab, et nende töö turvakeskuses on keskenduda naisele.
«Me võtamegi seda naist kui puhast kulda, et kui seda naist ei ole mitte keegi varem kuulanud, siis varjupaigad on esimene koht, kus tõesti seda naist ka usutakse,» rääkis tugikeskuse juhataja Margo.
Koostöös abivajava naisega jõutakse selgusele, milline saab olema edasine plaan.
«Kas ta tahab hakata käima tugigrupis. Kas ta tahab individuaalset nõustamist üks, kaks või kolm korda. Mis vajadused tal on. Võib olla mõned naised vajavad hoopis kogemusnõustajaga kohtumist. Me ei ava nende eest uksi aga me näitame need uksed kätte, et kust ukse tagant sa teatud lahendusi leiad,» selgitas Maro Orupõld.
Pärnu Naiste Tugikeskuse poole pöördub aastas telefonitsi esmakordselt umbes 300 naist, umbes 20le naisele aastas pakutakse varjupaigateenust. Täpsemat statistikat neil aga ei ole.
Kui naiste tugikeskuste teenused on tavaliselt nõustamised, turvakoduteenused, õigusabi, psühholoogilised nõustamised, siis Pärnu Naiste Tugikeskuses on Margo Orupõld leidnud uuendusliku viisi, kuidas aidata lähisuhtevägivalla all kannatanud naisi.
Ehk siis tegemist on ainulaadse tugikeskusega Eestis.
See, milleks täna tugigrupi naised kohtuvad, annab aimu, milles ainulaadsus seisneb. Sel korral on näiteks plaanis etteantud teemal kollaaži tegemine.
«Ma sattusin kunagi kunstiteraapiakoolitusele ja siis ma avastasin need loovtegevused naiste jaoks. Et kui sul ei olegi sõnu, millega enda probleeme või enda sisemust või muresid välja rääkida, siis loovtegevused annavad selleks väga suured võimalused,» rääkis Margo.
Naised on tugigrupis kudunud, küpsetanud, voolinud savist nõusid. Õppinud avalikku esinemist ja intervjueerimist. Naised on teinud ka Nukufilmi Lastestuudioga multikaid.
«Kui ma kõigepealt selle info neile edastasin, et me hakkame multifilme tegema, siis no loomulikult iga inimene ütleb, et ei, mina ei oska, ei joonistada, teha, ammugi mitte mingit multifilmi. Ja kui nad siis kohale tulid suure motiveerimisega, siis ma ütlen, et neid ei saanud sealt enam ära. Seal oli kaks gruppi, nad tegid ise oma multifilmi valmis. See siiras rõõm, oskus. See, millist enesekindlust see annab inimestele juurde - ma tegin midagi sellist, milleks ma ei olnud üldse võimeline,» rääkis Margo.
Selle kollaaži tegi floristina töötav Liina. Tänaseks on ta tugigrupis olnud üle poole aasta.
«Nähes naisi, kes on olnud sarnases olukorras, kui enesekindlad nad on ja räägivad oma asjadest, tegutsesime koos - ma üsna kiiresti avanesin,» sõnas Liina, kes ühel hetkel oli valmis ka ühisteks loovtegevusteks.
«Kõige tähendusrikkam oli ikka iseenda raamatu tegemine, raamat, mis kõnetab sind ennast. Raamat oli «Vallalise naise teejuht». Me kleepisime sinna igasuguseid asju, võisime rebida välja, mis ei sobi enda kohta ja noh, sirvides seda raamatut oli seal väga häid ja julgustavaid laused. Enamus raamatust kadus muidugi igasuguste piltide ja muude asjadega,» selgitas Liina.
Iga naine on valinud raamatu, mis teda kõnetab. Kuna tegemist on isiklike asjadega, siis ainsad, mida seest näidata saab, on keskuse juhataja Margo ja töötaja Urve omad.
«Läbi loovtegevuse sa nagu eladki välja seda, mis on nagu sinu sisemuses. Et kui sa ei suuda sellest rääkida, siis sa vähemalt kas joonistad seda või kleebid seda,» on Ene kindel.
Kõik saavad hakkama
Hetkel klienditeenindajana töötavast Hainist, nagu Enestki, on saanud Pärnu Naiste Tugikeskuse kogemusnõustaja.
«Ma käisin isegi seal kogemusnõustaja koolitusel, et kui vaja, siis ma olen siin ise nõustanud teinekord,» sõnas Haini.
Haini on olnud selles väga tubli ja tema teod pälvisid tänavu Pärnu Linnavalitsuselt äramärkimist. Nimelt valiti Haini Pärnus aasta vabatahtlikuks.
«Tugigrupp, seal käimine annab hästi palju enesekindlust, seal me õpimegi jälle leidma iseennast, ennast väärtustama. Kui sa oled vägivaldses suhtes, siis sinust ei jää tegelikult mitte midagi alles, sest kui sul ei ole õigust oma arvamusele, oma soovile või tahtmisele, siis sinust ei jää lõpuks mitte midagi alles,» rääkis Haini.
«Ma vähemalt loodan, et me käime siin ikka senikaua kui see siin üldse eksisteeribki. Me vähemalt aitame ka teisi, kes on sellises suhtes, kes ei julge sealt välja tulla. Ja kui ta sealt välja tuleb, mis siis nagu edasi saab,» lisas Ene.
Mõlemad naised on praegu enesekindlad ja tunnevad ennast hästi.
«Selles suhtes, et ma tunnen nagu ma oleksin varem puuris olnud ja nüüd ma olen nagu see lind, kes on puurist välja pääsenud. Super on,» kinnitas Haini naeratades.
«See on kõik nüüd mul selja taha jäänud, et ma olen tegelikult sellest võitjana välja tulnud. Paljud naised arvavadki, et kes on sellises vägivaldses suhtes, et aga kuhu mul ikka minna on. Et ma ju ei saa hakkama. Tegelikult saab küll,» on Ene kindel.