Heal lapsel on mitu nime – kes räägib handsast, kes samagonnist, kes puskarist või hoopis metsakohinast. Oleks nagu keelatud kraam, aga tuleb välja, et polegi.
Heal viljaaastal korralikku samakat ei saa (1)
8. detsember 2016, 08:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Kogu nutt ja hala, et samagonni ei ole võimalik legaalselt toota, on jama,” kinnitab OÜ Estonian Spirit juht Sven Ivanov. Ükski seadus tema sõnul seda ei keela, on vaja vaid dokumendid korda ajada.
Tegelikult võiks igaüks, kel aparatuur olemas, oma kange alkoholi pruulimise seadustada. Iseasi on aga, kas see end majanduslikult ära tasub. Ivanov toob näiteks, et alates 1. jaanuarist tuleb ettevõttel pooleliitrise handsapudeli eest maksta 7 eurot ja 54 senti aktsiisi.
Täiesti legaalne samakas
Ivanov räägib, et keegi pidi selle asja ette võtma. Nii ongi peagi poeletile jõudmas Rakvere piiritusetehases kodumaisest maheviljast valminud handsa ehk rukkidestillaat. Euroopa Liidu määratluse kohaselt on tegemist hoopis rukkibrändiga.
„Enam ei ole vaja kusagilt kahtlasest kohast handsat osta, meil on legaalne kraam täitsa olemas,” rõõmustab Ivanov. Ta räägib, et kiidusõnu on ta saanud ka Võrumaalt Metsavenna talust, kuhu külalistele pakkumiseks seni Leedust Samane nime kandvat samagonni osteti.
„Arvasime, et handsa on intrigeerivam ja parema kõlaga kui samagonn või puskar,” selgitab Sven Ivanov.
Kui eesti inimese jaoks on handsa suhteliselt tuttav sõna, siis väljaspool Eestit ei ütle see kellelegi midagi ning piiri taga hakatakse jooki rukkibrändina müüma.
Handsa erineb piiritusest ja viinast selle poolest, et piiritus käib destilleerimisprotsessi käigus läbi neljast, handsa aga vaid ühest destilleerimiskolonnist. Lisaks valmivad destillaadid aeglase destillatsiooni käigus, mis võimaldab protsessi paremini kontrollida. Handsa destilleerimine on umbes kolmandiku võrra aeglasem kui piirituse destilleerimine.
Kui viin valmib piirituse ja vee segamisel, siis handsa ongi see kraam, mis destilleerimise käigus sünnib.
Kange, aga ei põleta
Pudelisse läheb handsa veerand kuni pool aastat pärast roostevabas vaadis seismist ning joogi kangus on 63,2 kraadi. Vett sellele ei lisata.
„See on küll kange, aga ei põleta ega ole sugugi ebameeldiv,” vahendab Ivanov handsat mekkinud inimeste arvamusi.
Tegelikult segatakse ka handsat veega, et valmistada peamiselt Vene turule mõeldud samagonni Hlebnõi Kupaž. Erinevalt handsast on too rüübe ka mõnedes Eesti kauplustes juba müügil ning lähipäevil, kui Venemaa maksumärgid kohale jõuavad, peaks esimene partii Peterburi poole teele minema. „Oleme ainus ettevõte maailmas, kes teeb mahesamagonni,” muheleb Ivanov.
Samagonni valmistamisel lastakse veega lahjendatud destillaat läbi söe-hõbefiltri. „Seda mitte maitse või aroomi parandamiseks, vaid kirkuse andmiseks,” selgitab Sven Ivanov.
Ta jutustab, et kui destillaati veega segada, muutub see pisut häguseks ega oma kuigi head kaubanduslikku välimust.
Kui handsat tehakse rukkist, siis samagonni on kahte sorti – nii rukkist kui ka nisust.
Venemaaga asjaajamine on keerukas ning maksumärke oodatakse juba mitu kuud. Ka jookide registreerimine oli väga vaevaline ja kulukas. Sven Ivanov seletab, et kui Eestis maksab alkohoolse joogi registrisse kandmine kümme eurot ja protseduur käib kiiresti, siis Venemaal kulus selleks kolm ja pool kuud ning registreerimine maksab 4000 eurot joogi kohta.
Kõigest hoolimata on Estonian Spiritil kavas Venemaa turule veel uusi jooke teha. „Kavas on maitsestatud samagonnid,” kõneleb Ivanov. Esialgu võetakse ette Venemaal tuntud ja tunnustatud mädarõika- ja küüslaugumaitse.
Ärgitajad Venemaalt
Just Estonian Spiriti koostööpartnerid Venemaalt olid need, kes ärgitasid siinset seltskonda samakaajamist proovima. „Meil destillaatidega kogemusi ei olnud, aga 2014. aasta oktoobris proovisime ühe väikese portsu teha ning tulemus oli väga hea,” meenutab Sven Ivanov.
Järgmised proovipartiid läksid aga üksteise järel aia taha ning alles 2015. aasta mais õnnestus esimese korra hea maitse taas kätte saada.
„Saime teada, et asi sõltub väga palju viljast, meile tähendab sõnapaar „korralik vili” sootuks midagi muud kui põllumehele,” ütleb Ivanov.
Destillaadi valmistamiseks on kõige parem Sangaste rukis, mis pole kasvanud just kõige paremal viljaaastal. „Siis on teras palju toitaineid, aga vähe tärklist,” selgitab Ivanov.
Mullune vili näiteks handsa tegemiseks ei sobinudki ning kogu praegune kraam on tehtud 2014. aasta viljast. „Tundub, et tänavune vili peaks meie jaoks hea olema, aga eks tuleb ikka kõigepealt väiksem proov teha, et näha, millise kvaliteedi saavutame,” lausub Sven Ivanov.
Handsa tootmise muudab keeruliseks asjaolu, et kui piirituse puhul on destilleerimise käigus võimalik teha vigade parandust, siis handsa valmistamisel mitte. Kui midagi viltu läheb, jääb valmis kraami sisse liiga palju lisaaineid: estreid, aldehüüde või puskariõlisid, mis rikuvad lõhna ja maitse. Kõige tähtsam on korraliku meski valmistamine.
„Kui sa selle pudruga hakkama ei saa, ei loe, kui hea või vägev aparaat sul on,” kinnitab Ivanov.
Kui samagonnidestillaat untsu läheb, pole sellega suurt midagi peale hakata. „Viinapiiritust sellest ei saa, keemia- ja farmaatsiatööstuse jaoks kõlbliku piirituse vast küll.”
Handsa valmistamiseks tehti Rakveres destillatsioonisüsteemi omajagu ümber, kuid Ivanovi sõnul õigustas see end igati. Just handsa tegemine andis Estonian Spiriti meestele julguse käima panna ka esimene eesti viski, millest juba juttu on olnud.
Praegu saab handsat mekkida mõnes üksikus restoranis, veel sel kuul peaks jook jõudma ka esimestesse kauplustesse. Suuremate kauplusekettide poodidesse võib handsa jõuda kevadel.