Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tants auruveduri ümber: raudteemuuseumile lubatud vedur ei pruugi kunagi Haapsallu jõuda

Pika ajalooga auruvedur Tallinna Transpordikooli õuel. FOTO: Mihkel Maripuu

Kuigi kultuuriministeerium andis juba kevadel endise Tallinna Transpordikooli õuel seisva auruveduri üle Haapsalu raudteemuuseumile, võib nüüd tekkida olukord, kus ministeerium peab oma sõnu sööma ja muuseum ei saagi kauaoodatud vedurit.

Pea igale tallinlasele tuttav kitsarööpmeline auruvedur on juba 1970ndate keskpaigast seisnud Tallinnas Tehnika tänaval transpordikooli hoovis. Kool sulges küll tänavu uksed, ent kooli sümboliks saanud vedur seisab ka pärast 40 aastat endiselt omal kohal.

Vedur on juba kevadest muuseumi oma

Musta-punasekirju auruvedur kuulub 1997. aastast ka kultuurimälestiste hulka. Tänavu märtsis otsustas kultuuriministeerium veduri üle anda Haapsalus asuvale raudtee- ja sidemuuseumile. Seega kuulubki vedur kevadest saati muuseumile, kuid tegelikkuses ei ole nad seda siiani enda kätesse saanud.

See, et pika ajalooga vedur jõuaks pärast kooli sulgemist Haapsallu muuseumisse, oli just transpordikooli enda soov. Muuseum oli hea meelega valmis vedurit vastu võtma, kuna see oleks väga hästi sobinud juba olemasolevat kogu täiendama.

Enne kooli sulgemist ei tahetud vedurit Lääne-Eestisse transportida ning ka sügisel jäi asi soiku. Nüüd on jällegi käima läinud arutelu – kas veduri kolimine on üldse hea mõte?

Muinsuskaitseamet ja Tallinna linnaplaneerimise amet leiavad, et ega ikka ei ole küll. Linnaplaneerimise ameti juhataja Anu Hallik-Jürgenstein võttis nädal tagasi ühendust muinsuskaitseametiga, toonitamaks, et mälestis peaks omal kohal edasi olema.

Peaks jääma sinna, kus ta on

«Meile üllatuseks on kultuuriministeerium auruveduri üle andnud SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumide struktuurüksusele raudtee- ja sidemuuseumile ilma Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonda teavitamast, edasise plaaniga tehnikamälestis Haapsallu teisaldada. Samas on vedur oma praegusel asukohal üks osa kogu kompleksist,» kirjutas ameti juhataja. Lisaks märkis ta, et Tehnika tänava hoonesse plaanitakse rajada Euroopa kool ning juba kooskõlastatud projektis on oma koht ka auruveduril. 

Raudteemuuseum Haapsalus. FOTO: Mati Hiis / Õhtuleht

Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie on sama meelt, et mälestis võiks pigem säilida oma senises kohas. Ta teatas kirjas kultuuriministeeriumile, et tegu on hoone ajalooga tihedalt seotud objektiga, millel on suur sümbolväärtus.

«Kõiki põnevaid asju ei pea linnaruumist muuseumisse viima,» ütles Raie Postimehele. Ühtlasi on muinsuskaitse teinud ministeeriumile ettepaneku kevadine otsus üle vaadata.

Raudteemuuseum kuulub SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid alla, mille juhataja Anton Pärn ütles Postimehele, et praegu on veduri nendeni jõudmise tõenäosus 50-50. «Aga kui otsustatakse vedur Tallinnasse jätta, siis mis me teha saame. Kuid siis tuleb omandiküsimus uuesti lahendada,» ütles ta.

Kolimine võibki ära jääda

Kultuuriministeeriumi kommunikatsiooninõunik Kai-Ines Nelson selgitas, et kevadel, kui ministeerium lubas veduri muuseumile, polnud neile veel teada, et samasse hoonesse tahetakse rajada Euroopa Kool koos väärika rekreatsioonialaga. 

«Kuna sellekohane kiri saabus ministeeriumisse eile, siis suhtleme sel teemal SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumide ning Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonnaga ning kujundame uue info valguses oma seisukoha lähiajal. Siis saame ka tagasi tulla antud küsimuse juurde. On oluline, et auruvedur oleks heades kätes ja selle säilimine oleks tagatud,» lisas Nelson.

Anton Pärn sõnas, et kuna auruvedurit on eksponeeritud välistingimustes kui kooli monumenti, nõuab veduri kehv tehniline seisund siiski mitmeid remonttöid.

«Tuleb arvestada, et uuel avataval koolil puudub tehniline kompetents ja vajalikud teadmised veduri igapäevaseks korrashoiuks ning eksponeerimiseks avalikkusele,» ütles Pärn. Tema sõnul saab raudtee- ja sidemuuseum Haapsalus algatada koostöös ministeeriumiga veduri korrastamise ning parema juurdepääsu ja eksponeerimise. 

Muinsuskaitseameti juht Siim Raie ütles, et mälestise remontimist tuleb kaaluda, kuid veduri liigutamine võib sellele kõrge ea tõttu halvasti kui mitte hävitavalt mõjuda. «Kõige mõistlikum oleks vedur kohapeal nii-öelda konserveerida. Nii ei teki liigutamise kulu ning selle asemel saab selle korda teha,» arvas ta.

Mida on auruveduri kohta teada?

Kitsarööpmeline auruvedur Ktš4-100 (Кч4-100) valmis Tšehhoslovakkias, Škoda tehases, 1949. aastal ning täiendas Läti raudtee veduriparki 1950. aasta alguses. Lätis Valmieras tagavaravedurina seisma jäänud auruvedur anti 1966. aastal Balti Raudtee Eesti raudteekonnale.

See töötas esmalt Sonda depoos rändkatlamajana ning anti seejärel rendile Kilingi-Nõmme tööstuskombinaadile. Seda ekspluateeriti Tallinna, Sonda, Türi ja Mõisaküla depoodes. Vedur oli kasutusel 1973.a-ni. 1974.a toodi vedur Tallinna ja 1. septembril 1975 anti ametlikult üle toona Aleksei Müürisepa nim. Kutsekeskkooli nimetust kandnud raudteekoolile (hilisem Tallinna Transpordikool) mälestusmärgiks raudteekallakuga tehnikakooli 100. aastapäeva tähistamiseks. Tänavu märtsis andis kultuuriministeerium veduri üle SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumide alla kuuluvale raudtee- ja ridemuuseumile.

Veduri pikkus koos tendriga on 10644 millimeetrit, laius 1920 millimeetrit, kõrgus 2928 millimeetrit. Vedur on valmistatud kõrgekvaliteedilisest raua- ja terasesulamitest, katla armatuuris on kasutatud ka pronksi.

Veduri raam ja kere on musta värvi; esi- ja tagapaneel punast värvi; rattad seest punased, pandaažid valged; aknaraamid - lakitud puit; tendri rattapaaride pukside kaaned - punased; küljerõdu külgliist - punane; tendri ülemise serva liist - punane; tekstid - valged. Vedurit on kasutatud nii rongide veoks, kui manööverdustöödel, aga ka hoonete kütmiseks auruga.

Allikas: kultuurimälestiste riiklik register

Tagasi üles
Back