Rachel Hillestadi Facebooki-postitus algab nii: «Oli vaja vaid seda maha jäetud hambaharja, et ma murduksin. Ma istun siin parklas ning nutan endal silmi peast välja.» Ilmselt ei osanud ta arvata, et seda hambaharjapilti jagatakse rohkem kui 40 000 korda ning et see kogub üle 4600 kommentaari.
«See poiss oli minu vaid kaks ja pool nädalat, aga nende päevade ja ööde jooksul nägin ma teda naeratamas, nägin, kuidas ta magas läbi terve öö, selle asemel, et hirmunult öös tarduda. Ta kiikus tundide kaupa kiigel, mida minu lapsed võtavad enesestmõistetavana. Ta kutsus mind emmeks ja ma ütlesin talle iga kord, kui lahkusin, et ma tulen alati tagasi. Ma valmistasin teda tema uue kodu jaoks ette nii hästi, kui ma suutsin. Praegu on tuduaeg ja tema uus ema ütleb, et temagi igatseb mind. Ma saatsin talle selle pildi, et poiss näeks seda,» kirjutab Rachel.
«Kõige rohkem ütlevad inimesed mulle, et nad ei suudaks seda iialgi teha. «Ma ei suudaks kunagi olla asendusvanem, sest ma kiinduksin liialt.» Aga teate, mis? Ma olen täpselt nagu teie! Ka mina «kiindusin». Mina olin ainus, kes oskas teda magama panna ja mina olin ainus, kes teadis, mis moosi ta saiale soovib. Ma abistasin teda, kui tal oli kõht lahti ja ärritusin, kui ta lõhkus jõuluehteid. Ma vaatasin, kuidas ta magas.
Minu vastus neile inimestele on üks: absoluutselt ma kiindun. Ma mõtlen, kus nad küll praeguseks jõudnud on. Nad käivad mul unedes külas ja vahel ärkan ma üles, nägu märg. See teeb haiget. Mõnikord neil hetkedel unustan ma hingata. Aga teate, mida ma veelgi enam tean? On parem, kui need armsad lapsed saavad natukenegi mu armastust tundma kui et üldse mitte. Ma kannaksin nende valu oma täiskasvanurinnas, kui see tähendaks, et nende kurvas tillukeses südames on selle võrra valu vähem.
Pole absoluutselt mingit põhjust, miks kaheksa-aastane laps, kes nägi, kuidas tema ema mõrvati, ei tohiks tunda võõra armastust. On kriminaalne, et kahe-aastane istub sotsiaaltöötaja kabinetis kaks päeva räpastes riietes, sest «ma kardan liialt kiinduda». Muidugi ma kiindun. Kiindumine on olnud suurim rõõm ja au, mida mulle on selles elus osutatud.»
Eestis on võimalik väikeseid murtud südameid aidata parandada näiteks SOS Lasteküla kaudu. Vaata rohkem siit!