Nutipõlvkond ihkab hoopis teistmoodi karjääri (1)

Kristina Traks
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karli Saul, Eesti Meedia

Digi- ja infoturbeevangelist Peeter Marvet leiab, et arvutimaailm on juba muutnud tänaseid noori niivõrd, et nendega tuleb tööelust rääkida hoopiski teistmoodi kui inimestega veel põlvkond tagasi. 

«Alustame kasvõi sellest, et nad õpivad hoopis teistmoodi kui meie omal ajal. Võib küll lugeda palju, kuid oskad sa seda, mille oled läbi teinud. Täpselt sama on karjääriga – oluline on mitte see, mida sa oled õppinud, vaid see, mida teised teavad, et sa oskad,» ütleb Marvet. «Noori ei huvita klassikalisel kombel karjääriredelil ronimine ja aastaid või aastakümneid samas töökohas töötamisena ei köida neid absoluutselt. Neid huvitab põnevus, väljakutsed, ka see, kuidas saaks asju teha lihtsamalt ja vähema vaevaga.»

Marvet on pannud tähele, et võtmeküsimus tänapäeva noorteni jõudmiseks on alustamine n-ö lõpust: nad tahavad teada, kuhu on vaja ülesande lahendusega välja jõuda. Edasi piisab üldisest kirjeldusest, milline võiks teekond välja näha ning siis võiks jätta nad ise tegutsema. «Hästi tähtis on, et nad saaksid asju proovida ning tegevus oleks mänguline. Mängumaailmas nad ju suuresti praegu elavad ning ma ei pane seda üldse pahaks – mängides on nad kogu aeg võistlusmomendis ning harjutavad loovust ja ülesannete lahendamist. See on ka õppimine,» räägib Marvet. Sama põhimõtet annab laiendada ka karjääriplaneerimisele ja -nõustamisele. Tuleks pakkuda võimalikult palju kogemusi ja erinevate asjade proovimist juba põhikooli ajal, sest hiljemalt põhikooli lõpuks võiks ja peaks noor inimene teadma, mida ta oma eluga peale hakkab. On ju siis just see koht, kus otsustatakse ära, kas tee viib edasi gümnaasiumisse või kutsekooli. 

Hakkame võistlema!

Marvet toob näiteks hiljuti toimunud Robotexi, mis lühikese ajaga kasvas hiigelmõõtu ürituseks ning on nakatanud tuhandeid noori tehnoloogiausku. Üritus sai alguse sellest, et IT-tudengitele tehti arvestuseks võistlus. «Olin kohal, kui toimus proovivõistlus ja sinna olid küll üliõpilased tulnud nagu ikka arvestusele ehk käega lööma. Aga kui oli näha, et tegemist pole tavalise arvestusega, siis töötasid nad terve nädala innukalt pärisvõistluse nimel ning tulemus sai vinge. Sealt hakkaski Robotex arenema ning edasine on olnud eesmärgistatud tegevus. Ehk et alguses oli võistlus – noored ihkavad seda, ning seda soovi annab ära kasutada hariduses ja hiljem ka tööelus,» ütleb Marvet. «Võistlev moment ja tegemise vool on oluline. Ülesanded on teistsugused. Ülesande lahenduseni jõudmine on tegelikult hoopis kõige algus, vastupidiselt varasemale paradigmale. Sama on karjääriplaneerimisega – ei pea inimesele ütlema, et mine nüüd sinna ja õpi seda, vaid tuleks pakkuda talle nõu, kogemusi, võimalust proovida, inspiratsiooni.»

Ei maksa karta mängulisi lahendusi, sest nutipõlvkond elab suuresti just mängides. Õppimisprotsesski võiks olla mänguline, mitte aga tüütu nüri tegevus ja asjade tuim pähetuupimine. Mängu käigus on võimalik õppida peaaegu kõike, aga võtmekoht on Marveti sõnul jällegi õigete ülesannete valimine ja n-ö õigetele nuppudele vajutamine. «Ma leian, et õigesti tehtud kriitika ja mõne arvates isegi tehtu mahategemine paneb inimese rohkem pingutama ja paremat saavutama,» lausub ta. «Las nad proovivad erinevaid töid, harjutavad ja katsetavad niipalju kui võimalik. Jah, eks nad seda ka juba teevad, aga ma ei näe siin seost haridussüsteemiga, vaid see on lihtsalt tänapäeva noorte olemus.»

Kõige olulisem on mõistmine

Marveti sõnul on kõige olulisem mõistmine, et praegused noored mõtlevad ja tegutsevad täiesti teistmoodi kui nende vanemad. Nad suhtuvadki asjadesse teisiti ning kõige selle tulemusena vajavad nad ka varasemast erinevat õpetamist. «Meil ei ole vaja luua järjekordset äppi või digilahendust, vaid mõelda, kuidas õpetada neid keerulisemalt, et nad hiljem tööelus hakkama saaksid. Pidevalt on vaja luua olukordi, kus nad saaksid küsida, otsida ja leiutada uusi lahendusi. Õpetaja üldjuhul ei anna ette lahenduskäiku, vaid aitab püstitada küsimust. See on nagu googeldamine – kui sa oskad püstitada õige küsimuse, siis saad sealt kõigele abi. Ei ole vaja seada asjadele rangeid raame, vaid las noored tegutsevad. Kui nad teevad asju hooga ja ise lahendusi leides, on tulemus võrratult parem kui vanade mudelite juurde jäädes,» ütleb Marvet. 

Ja ühe väikese nipi, mis kõlbab nii õpetajale kui ka karjäärinõustamise puhul, annab ta veel: anna kohe tagasisidet! Nutipõlvkond on harjunud, et like pannakse kohe ja ka mittevirtuaalsete tegevuste puhul eeldavad nad, et saavad hinnangu tehtule kiiresti. Kui seda ei tule, kaob toimetamisest hoog ja ind ning tegevuse tulem jääb ilmselt palju kesisemaks. 

Foto: logo
Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles