Kolumn: pärast meid tulgu või veeuputus?

Liivi Sidron. Foto: Erakogu

Meil kõigil on suuremaid ja väiksemaid muresid: kes ei tea, kas söödud Konju talu kitsejuust oli ikka mahe; kes ei suuda otsustada, millist värvi kuuseehteid sellel aastal osta; kes kardab, et AliExpressist tellimine muutubki kallimaks; kes kogeb ebameeldivusi, sest tema lend oli selle 800–900 hulgas, mis Lufthansa streigi tõttu ühes päevas ära jäi; kellele ei meeldi, et lahja alkohol kallineb ja kes muretseb, et see samm katab meie maastiku tagastamatu taaraga ning hävitab Eesti majanduse.

Aga majandus peab kasvama, me vahetasime selleks isegi valitsuse välja, sest uus koalitsioon suudab kindlasti globaalse majandusseisaku lõpetada! Me peame rohkem tootma, peame rohkem eksportima, peame suurendama maanteetransporti, peame ehitama juurde raudteid, avama uusi lennu- ja laevaliine ning mis põhiline, me peame rohkem tarbima!

Samal ajal ujub Vaikses ookeanis prügisaar, mis on pindalalt suurem kui USA, aga siiski vaid väike osa maailma tarbimisjääkidest. Kui see tundub kauge mure, siis meie oma Läänemeri on üks saastatuim meri maailmas, mis peidab endas suures koguses tootmisjääke, sealhulgas kümneid tuhandeid elavhõbedatünne. Need jäägid jõuavad kalade ja mereandidega ka meie toidulauale ning meie sööme ja kiidame. Lisaks on Läänemeres maailma suurim surnud tsoon, kus põllumajandusväetiste veekogusse sattumise tõttu elab pindalalt Taanist suuremal alal vaid kaubavedu.