Täna tutvustati Eesti esimest tõenduspõhist ravikvaliteedi indikaatorite raportit, kus hinnati nii perearsti- kui ka eriarstiabi ravikvaliteeti. Raportist selgus, et Eestis on arstiabi küll üldiselt heal tasemel, kuid on ka hulk asju, mida saaks paremini teha.
«Teaduspõhiste indikaatorite määratlemine on oluline eeldus ravikvaliteedi sisuliseks hindamiseks,» rääkis Eesti haigekassa ja Tartu Ülikooli koostöölepinguga loodud ravikvaliteedi indikaatorite nõukoja esimees professor Joel Starkopf. «Esimene suur samm on tehtud. Meil on olemas mehhanism, mille abil saame defineerida, missugused andmed on vajalikud. Tulemuste avalikustamine võimaldab läbipaistvalt ja süsteemselt hinnata Eesti tervishoiusüsteemi, analüüsida tulemusi raviasutustes ja arstlikel erialadel ning võrrelda meie ravikvaliteeti teiste riikidega,» lisas ta.
Ka haigekassa juhatuse liikme Maivi Parve hinnangul loob võimalus ravikvaliteeti rahvusvaheliste standardite järgi hinnata eeldused tervishoiusüsteemi järjepidevaks arenguks. Praegu on indikaatorid kinnitatud viiel erialal – sünnitusabis, kirurgias, onkoloogias rinnavähi ja kolorektaalvähi osas, intensiivravis ning neuroloogias insuldi osas. Esmatasandi ravikvaliteeti võimaldab hinnata perearstide kvaliteedisüsteem.
Starkopfi sõnul tähendab uudne võimalus ravikvaliteedi hindamiseks patsientidele uusi teadmisis ravi kvaliteedi kohta erinevates meditsiinivaldkondades ja raviasutustes. Näiteks on sünnitusabi ja enneaegsete laste eest hoolitsemine Eestis väga heal tasemel. Seda põhjendas Starkopf tõsiasjaga, et Eestis on sel alal palju oma tööd südamega tegevaid professionaale.
Seevastu näiteks insuldiravis on vaatamata kõrgetasemelistele tohtritele ja kaasaegsetele võimalustele vajakajäämisi. Eestis sureb insuldi tagajärjel 30 päeva jooksul 26 protsenti haigetest, samas kui paljudes arenenud riikides, nagu näiteks Taanis, on riiklikuks eesmärgiks seatud, et see arv jääks 15 protsendi piiresse. Siin mängivad suurt rolli raviasutustes kohapeal olemasolevad ravivõimalused. Parim tulemus on haiglates, kus on olemas kaasaegne insuldiüksus, halvim suurlinnadest eemal asuvates üldhaiglates, kus on ravivõimalused piiratumad.
Parandada oleks vaja ka rinnavähiga patsientide ravile saamise kiirust. Kui Eestis saavad rinnavähki põdevad inimesed ravile keskmisel kaheksa nädala jooksul pärast diagnoosi panemist, siis rahvusvaheliselt on eesmärgiks seotud kuus nädalat. Onkoloog Peeter Padriku sõnul soovitust pikem ravijärjekord rinnavähiga inimeste elu siiski ei ohusta. «Kui patsiendid pääsevad võimalikult kiiresti ravile, siis on ravi tulemused kõige paremad, kuid kaks nädalat rinnavähiga patsientide prognoosi siiski oluliselt ei mõjuta,» märkis Padrik.
Haiglad ja riik peavad järeldusi tegema
Kui raporti järgi hea ravikvaliteedi poolest silma paistvates asutustes saab Starkopfi sõnul väga suure tõenäosusega head arstiabi, siis kehvade tulemustega silma jäänud raviasutustest siiski kohe suure kaarega mööda käima ei pea. «Ennatlikke järeldusi on natuke ohtlik teha. Pigem on kogu informatsioon tervishoiukorraldajatele ja haiglatele endale analüüsimiseks. Organisatsioon peab kõigepealt huvi üles näitama, analüüsima tulemusi ja tegema ettepanekud, kuidas olukorda parandada,» rääkis ta.
Starkopf rõhutas, et tulemused sõltuvad suuresti ka sellest, kui palju inimesi ühes või teises haiglas ravil käib. Seepärast tuleks tulemuste tõlgendamisel kindlasti arvestada ka usaldusvahemikke. «Kui ravijuhte on vähem, siis on usaldusvahemik suurem, kui neid on rohkem, siis on vahemik väiksem,» selgitas Starkopf. «Meie Eesmärk on, et kõik Eesti inimesed saaksid võrdselt heal tasemel ravi, sõltumata ravikohast,» rõhutas ta.
Parv lisas, et ei ole välistatud, et tulevikus hakkavad ravikvaliteedi raporti tulemused mõjutama ka seda, missugustelt raviasutustelt haigekassa tulevikus raviteenust ostab ja kui suured need tellimused olema saavad. Kuna ravikvaliteedi indikaatorite süsteem on esialgu veel uus ja vajab täiendamist, siis on praegu tema sõnul sellised järeldusi siiski veel vara teha.
Perearstid vajaksid teavitussüsteemi
Probleeme on ka südamelihase infarkti järgse raviga, mille üheks suurimaks valukohaks on see, et pärast haiglaravi jäävad infarkti läbi elanud patsientidele sageli vajalikud ravimid välja kirjutamata. Eesti perearstide seltsi juhatuse liikme Le Vallikvi sõnul on selle oluliseks põhjuseks, et pärast südameinfarkti jäävad inimesed sageli nii-öelda ripakile. «Vaja oleks aktiivseid teavitusi patsientide kohta, kes saavad pärast haiglaravi koju. Kui perearst neist ei tea ja nendega ei tegele, siis sattuvad nad peagi haiglaravile tagasi,» rääkis Vallikivi.
Selline süsteem võiks tema hinnangul olla sarnane peagi käima lükkuvale süsteemile, mis annab perearstidele teada, kui tema patsiendil on sündinud laps. «Me ei pea minema tagasi nõukogudeaegsesse süsteemi, kus suguhaigustega inimesi aeti miilitsaga taga ja arst käskis patsientidel üht või teist teha, kuid inimesi saatuse hooleks ka jätta ei tohi. Nad peavad end tundma arsti juures teretulnuna ja perearst peaks teadma kõigist nende tervisemuredest, et neid võimalikult hästi aidata,» rääkis Vallikivi.
Andmeid peaks koguma e-tervise abil
Professor Starkopfi sõnul on ravikvaliteedi teaduspõhiseks hindamiseks nüüd olemas küll «stardijoon», kuid ravikvaliteedi põhjalikuks analüüsimiseks on vaja senisest tunduvalt rohkem andmeid. «Andmete kogumiseks on kolm võimalikku algallikat. Seni kasutasime haigekassa raviarvete andmeid, mis on haigekassale olnud vajalikud töö korraldamiseks ja osutusid analüüsi jaoks väga väärtuslikuks allikaks, kuid neist andmetest ei piisa,» selgitas Starkopf. Tema hinnangul tuleks kasutusele võtta ka erinevad registrid, mille võiksid valmis teha näiteks erialaseltsid, keda haigekassa ja sotsiaalministeerium julgustavad ja toetavad vajaliku rahaga.
Kolmandaks on Starkopfi sõnul e-tervise võimalused ravikvaliteedi analüüsi seisukohalt täna sisuliselt kasutamata. «E-tervises on olemas kõik võimalused struktureeritud andmete esitamiseks, kuid täna esitatakse neid andmeid sageli pdf-failidena. Neid andmeid ei esitata ühtselt ja sageli puuduvad paljud analüüsi tegemiseks vajalikud andmed,» rääkis ta. Padrik lisas, et praegu läheks e-tervisesse üles riputatud andmete analüüsimiseks vaja väga täpset tekstitöötlusprogrammi ja ka siis võiks see analüüs võtta tarbetult palju aega. Selleks, et e-tervise võimalusi ravikvaliteedi hindamiseks ka tegelikult ära kasutada, oleks Starkopfi sõnul vaja riiklikult koordineeritud andmesisestust, nii et raviteenuse osutajal oleks võimalus ja kohustus eitada struktureeritud andmeid.
Starkopf lisas, et lisaks värskes raportis kajastatud erialadele on hetkel väljatöötamisel indikaatorid kardioloogia, psühhiaatria, endokrinoloogia ja onkoloogia teiste vähipaikmete alal. Mida põhjalikumad ja täpsemad on andmed, seda usaldusväärsem saab olema indikaatorite abil ravikvaliteedile antav hinnang. Järgmine raport peaks välja tulema juba tuleval aastal.
Ravikvaliteedi indikaatorite nõukogu moodustati haigekassa ja Tartu Ülikooli koostööleppe alusel 2013. aasta detsembris oma valdkonna tunnustatud ekspertidest. Haigekassa juhatusele nõuandva organina on nõukogu eesmärgiks patsientidele osutatavate tervishoiuteenuste kvaliteedi järjepidev parendamine. Nõukoda töötab välja põhimõtted ja metoodika ravikvaliteeti iseloomustavate indikaatorite valikuks, annab heakskiidu tõenduspõhistele ning kohalike oludega arvestavatele indikaatoritele, mis tuleb juurutada, hindab juurutatud indikaatorite analüüsi tulemusi ja annab soovitusi indikaatorite täiendamiseks jm ravikvaliteeti tagavateks tegevusteks Eestis.
Indikaatorid töötasid välja Eesti Onkoloogide Selts, Eesti Anestesioloogide Selts, Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni töögrupp, Eesti Naistearstide Selts, L. Puusepa nimeline Neuroloogide ja Neurokirurgide Selts ning Eesti Perearstide Selts. Raportis kasutatud andmed pärinevad kolmest allikast: haigekassa raviarvete andmebaas, retseptikeskuse andmed ja Eesti Meditsiiniline Sünniregister. Analüüsitud on peamiselt 2014. ja 2015. aasta andmeid.
Ravikvaliteedi raportiga saab tutvuda siin.