Daniel Pipes: kuidas minimeerida vigu Lähis-Idas – mõned soovitused Donald Trumpile (4)

Daniel Pipes
, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Donald Trump
Donald Trump Foto: Evan Vucci/AP/Scanpix

Milline peaks olema USA poliitika Lähis-Idas, kirjutab piirkonna ekspert Daniel Pipes.

Kahtlemata üritavad kõik 117 Washingtonis asuvat välisriikide saatkonda ennustada kohvipaksu pealt, milliseks kujuneb tulevase presidendi Donald Trumpi välispoliitika. Kuid Trumpi ebajärjekindlad ja vastukäivad sõnavõtud muudavad selle peaaegu võimatuks.

Seepärast ei hakka ma spekuleerima, vaid keskendun sellele, milline peaks olema USA poliitika ühes kindlas piirkonnas, nimelt Lähis-Idas. Alustan mõningate üldiste põhimõtetega, et siis spetsiifilisemaks minna.

Varasemad vead

Kui pidada silmas, et tegu on aegade algusest peale kõige ärevama piirkonnaga maailmas, siis on siht mõõdukas: minimeerida probleeme ja vältida katastroofe. Eelmised kaks presidenti ei suutnud isegi seda, kuigi täiesti eri moel.

George W. Bush üritas Lähis-Idas liiga palju ära teha: meenutagem vaid tema eesmärke ehitada üles Afganistani riiklus, tuua vabadus ja õitseng Iraaki, kehtestada demokraatia Egiptuses ja lahendada Araabia-Iisraeli konflikt, mis kõik silmatorkavalt läbi kukkusid.

Bushi «imperialistliku ülepingutuse» vastu astudes tegi Barack Obama vastupidist, tõmbudes enneaegselt konfliktidest tagasi, pannes paika hiljem hüljatud punaseid jooni, kuulutades välja fantaasiamaailma kuuluva «pöörde Aasiasse» ja andes Kremlile peaaegu täiesti vabad käed oma ambitsioone ellu viia.

Ameerika tulevane poliitika peab leidma kesktee nende kahe kaksikust liialduse vahel: kaitsma ameeriklasi, edendama Ameerika huve ja seisma Ameerika liitlaste kaitsel. Ei ole mõtet püüelda piirkonna täielikku ravimist, aga samal ajal ei tohi tõmbuda isolatsiooni. Lubadusi tuleb anda ettevaatlikult ja neid tuleb usaldusväärselt täita. Enne kui hüpata, tuleb hoolikalt mõelda.

Kust alustada?

Kui nüüd võtta ette Lähis-Ida, siis kuidas kanda see kainemõistuslik lähenemine üle selliste tõsiste probleemide lahendamisele, nagu Iraan, Saudi Araabia, Türgi, Süüria, Egiptus ja Araabia-Iisraeli konflikt?

Vaieldamatult suurimat muret valmistab Iraan. Uus administratsioon peaks kohe ja täielikult lahti ütlema sellest kummalisest mittelepingust, mida nimetatakse ühiseks laiaulatuslikuks tegevuskavaks ehk lühemalt Iraani kokkuleppeks. President võib seda teha ühepoolselt ning sellele peaks järgnema ultimaatum: kui iraanlased ei sulge kindlaks tähtajaks kogu oma tuumarelvaprojekti, teeb seda nende eest USA valitsus.

Ainult sel moel saab vältida ohtu, et Iraani islamivabariik omandab tuumarelva, mis ei ole esmatähtis mitte ainult Iisraelile ja teistele Lähis-Ida riikidele, vaid ka ameeriklastele, sest tuleb eeldada, et Teheran ühtlasi töötab välja elektromagnetilise impulsi (EMP) võimekust, mis suudaks hävitada USA elektrivõrgu ja tappa kuni 90 protsenti elanikkonnast.

Saudi Araabia kuningriik on kaua aega olnud Ühendriikide vaenulik liitlane, olles samal ajal ka otsustava tähtsusega energiatarnija, ehkki on ühtlasi jõuliselt toetanud islami obstsöönset vormi. Viimasel ajal on Ar-Riyad võtnud endale uue rolli piirkonna juhtiva Iraani-vastase jõuna, mis on muutnud monarhia turvalisuse Washingtoni silmis veel olulisemaks. Õnnekombel tundub saudide juhtkonna noorem põlvkond olema valmis traditsioonilist islamistlikku agressiivsust leevendama, kui USA valitsus neile selleks piisavalt tugevat survet avaldab.

Ehkki Obama administratsiooni kunagine aktiivne Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani võlumine on täielikult luhta läinud, teeskleb Washington ometi edasi, et Ankara on raudkindel liitlane, eirates avalikult tõsiasja, et sealsest valitsusest on saanud vaenulik diktatuur, mida iseloomustavad süvenevad sidemed Venemaa ja Hiinaga. Hea näo tegemise diplomaatia ei ole kuidagi suutnud pärssida Erdoğani ambitsioone, nii et on jõudnud kätte aeg teha Türgile üheselt selgeks, kui palju nad kaotavad kaubavahetuse, sõjalise abi ja diplomaatilise toetuse mõttes, kui ei muuda kiiresti oma kurssi.

Vaenulikud vastasseisud

Obama ebalemine Süüria küsimuses on toonud kaasa vaenuliku ja otse vastanduva suhtumise kolmega riigi neljast põhijõust: Iraagi ja Süüria Islamiriigi (ISIS), Türgi, Katari ja Saudi Araabia toel tegutsevate peamiselt islamistlike sunniitidest araabia mässuliste ning Iraani ja Venemaa toel tegutseva Assadi režiimiga. Ainult Süüria Demokraatlikud Jõud (SDF), mis koosnevad peamiselt kurdide rahvakaitsesalkadest (YPG), on vastuvõetavad ja sõbralikud. Peaaegu hobbeslikus kõigi võitluses kõigi vastu (ainsa erandina väldivad ISIS ja Assad kokkupuudet) ei ole suutnud Obama administratsioon leida kindlat poliitikat, mille juurde püsima jääda.

On tänuväärt, et aidatakse SDF-i, aga liigne rõhumine ISIS-e hävitamisele on toonud kaasa ebardlikud liidud Ankara, Teherani ja Moskvaga. Selle asemel peaks Washington abistama oma ainsat liitlast ning samal ajal aitama kaasa, et ülejäänud kolm nõrgestaksid end otsustavalt omavahelises sõjas.

Püsides jäigalt demokraatlike juhtide eelistamise põhimõtte juures, isegi kui need on kaheldavalt valitud ja vaenulikud, on Obama administratsioon relvastustarneid ja abi peatades üritanud karistada Egiptuse presidenti Abd al-Fattah as-Sisit, kes tuli võimule riigipöördega. See põhjendamata vaenamine tuleb kiiresti lõpetada, et ameeriklased saaksid aidata mitte kõige asjatundlikumal Egiptuse liidril tõrjuda näljahäda ja lüüa islamiste, millega ühtlasi aidataks tal võimul püsida ja Moslemi Vennaskond võimult eemal hoida.

Araabia-Iisraeli konflikt, mis kunagi kujutas endast Lähis-Ida kõige ohtlikumat tulipunkti, on (vähemalt ajutiselt) taandunud tagaplaanile. Madala intensiivsusega vägivald kestab peatumata edasi, aga sel pole praegu enam nii palju potentsiaali kasvada üle tervet Lähis-Ida hõlmavaks kuumaks ja külmaks sõjaks. Uus administratsioon peab aega viitmata märku andma, et käsitleb Iisraeli Ameerika lähima ja tähtsaima liitlasena Lähis-Idas. Samuti peaks loobuma lakkamatust survest Jeruusalemmale, mille siht on saavutada järeleandmine Palestiina omavalitsusele. Veel parem oleks, kui loobutaks ligemale 25 aastat kestnud teesklusest, nagu oleksid palestiinlased Iisraeli «rahupartnerid», ning õhutataks Iisraeli hoopis avaldama palestiinlastele survet, et need tunnistaksid ühemõtteliselt, ühehäälselt ja igavesti Iisraeli kui juudi riiki.

Lihtne poliitika ameeriklaste ja nende liitlaste kaitsmiseks pakub suurepäraseid võimalusi parandada Ameerika varasemate administratsioonide erakonnast sõltumata tehtud hukatuslike eksimuste tagajärgi.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

 

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles