Kaitseministeerium korraldab avaliku arvamuse uuringuid, mille eesmärk on «mõõta elanike suhtumist ja hoiakuid riigikaitselistes küsimustes». See 15 aastat järjepanu tehtud töö on tänuväärne, sest aitab hinnata mitte ainult sise- ja välisjulgeolekuga seotud riske, vaid üldse Eesti kodanike suhet oma riigiga.
Kuid uuringutest saadav kasu läheb vett vedama, kui need, kelle suhtes usaldust napib, ei viitsi või ei taha tulemustest järeldusi teha. See puudutab meie poliitilisi institutsioone, iseäranis riigikogu.
Ühest küljest võime tõdeda, et üldpilt rõõmustab silma. Päästeteenistuse, politsei, kaitseväe ja Kaitseliidu usaldusreiting on värskeima Turu-uuringute ASi küsitluse järgi kõrge. Päästjaid usaldab koguni 95 protsenti vastanuist ning see näitaja on ajas edukalt püsinud. Mullusega võrreldes on põhjust peeglisse vaadata politseil, sest neid, kes üldse või pigem avaliku korra kaitsjaid ei usalda, on viie protsendipunkti võrra rohkem. Politseijuhi mõtlematu saabaste ja kõrvaklappide ost, staažika kiirreageerija tapmises kahtlustatavana kinni pidamine septembris – just niisugused avalikkuse tähelepanu pälvinud lood mõjutavad rahva suhtumist. Tasub olla tähelepanelik.
Muret tekitab kindlasti asjaolu, et eesti- ja venekeelse elanikkonna usalduses institutsioonidesse paljastuvad endiselt suured käärid. Samas sõltub alati vaatajast, kas klaas on pooltäis või pooltühi. See, et eestikeelsetest usaldab NATOt 75 protsenti ja venekeelsetest 22 ei olegi dramaatilisim veelahe. Näiteks suhtumises politseisse ja päästjatesse ollakse üsna üksmeelsed – see pole vähetähtis. Ning kaitseväge usaldab 45 protsenti venekeelsetest vastajatest, jah, eestikeelsetest poole vähem, aga usaldus siiski.
Toompeal istuvad saadikud peaksid aga mõistma, et riigikogu maine on meie esindusdemokraatia tingimustes lausa ohtlikult madal. Kui veel mullu usaldasid riigikogu täpselt pooled vastanuist ning üldse või pigem mitte 40 protsenti, siis aasta hiljem on usaldajaid alles 43 protsenti, mitteusaldajaid on aga juba 47 protsenti! Presidendivalimiste fiasko, kuluhüvitistega seotud skandaalid, hea õigusloome jalge alla tallamine (ülereguleerimine, kobar- ja praakseadused jms), ebaväärikas käitumine, sh suhtumine oma kolleegidesse…
Ning mis võib-olla kõige olulisem – usaldusväärsuse ja mainega seotud küsimuste selge ja pidev alatähtsustamine. Aeg-ajalt tundub, et mõnele riigikokku valitud inimesele tähendab see koht peaasjalikult tsirkuseetenduse pakkumist, mitte tõsist tööd. Tuleks meeles pidada, et isegi siis, kui oma valijad selle peale aplodeerivad, otsustatakse esinduskogus ikkagi Eesti tänane ja homne pale. Kuskil olgu piir, millest madalamale ei laskuta. Vahest võiks siin peituda üks uusaastalubadus, head poliitikud?