Ardo Hansson: Hiina võitleb inflatsiooniga

Ardo Hansson Foto: Erakogu

Miks on Hiina võitlus kõrge inflatsiooniga ka meile tähtis, kirjutab Ardo Hansson, kes juhib Maailmapanga majanduspoliitika osakonna tööd Hiinas.

Hiinas on viimaste kuude jooksul toimunud järsk tarbijahinnaindeksi (THI) tõus. Olles pikka aega alla keskpanga määratud 3% taset, tõusis inflatsioon 2010. aasta novembris 26 kuu rekordilise 5,1%ni ja oli tänavu jaanuaris ikka veel 4,9%.

See toimub pärast pikemat kinnisvarahindade tõusuperioodi, mil mure võimalike kinnisvaraturu mullide üle on saanud üheks põhiliseks avaliku ja majanduspoliitilise arutelu teemaks.

Mis on siis tegelikult juhtunud? Miks on see nii tähtis? Mida peaksid valitsus ja keskpank tegema ja mida on juba tehtud? Millised on Hiina inflatsiooniga võitlemise tugevad küljed ja kus on peamised riskid?

Sarnaselt Eestiga on Hiina hiljutine inflatsiooni kasv seotud peamiselt kiireneva hinnatõusuga toidukaupade sektoris. 2010. aasta novembris tõusid toidukaupade hinnad THIs võrreldes eelmise aastaga 11,7%, põhjustades kolm neljandikku kogu inflatsioonist, samas kui ülejäänud komponentide hinnad tõusid selle perioodi jooksul vaid 1,9%. Eluasemega seotud kulud andsid tõusu samuti oma osa.

Hiinas on toidukaupade pakkumine, eriti puu- ja juurviljade osas, suuresti mõjutatud halbadest ilmastikutingimustest (üleujutused ja jäätormid). Praegu Põhja-Hiinas kestva pikaajalise põua mõju peaks väljenduma järgmise aasta nisusaagis ja hindades. Olukorra teeb veelgi raskemaks hiljutine toiduhindade tõus maailmaturul.

Selliste «erakordsete» faktorite mõju on asja üks pool, aga mängus on ka teised mõjurid. Ei saa jätta märkimata, et kõige tähtsamaks osaks Hiina globaalse finantskriisi vastumeetmete paketis oli laenude pakkumise ülikiire suurendamine.

Ainult 2009. aasta jooksul andsid Hiina pangad uusi laene 30% riigi SKT väärtusest, mis on oluliselt rohkem, kui me Eestis iial näinud oleme. Eelmisel aastal lisasid pangad sellele veel 20% SKTst.

Arusaadavalt toimus sellega paralleelselt kiire rahapakkumise kasv. Kuigi lühiajaline seos raha pakkumise ja inflatsiooni vahel ei tarvitse olla kindel ega tugev, siis pikemas perspektiivis peab selline likviidsuse kasv mõjutama kaupade hindu. Päris kindlasti on kiire laenumahtude kasv mänginud peaosa Hiina kinnisvarasektoris toimuvas.

Nii maailma kui ka Eesti näitel võib väita, et kiire kaupade ja kinnisvara hinna tõus on tõsine asi, mis vajab, võimalusi arvestades, otsustavat majanduspoliitilist sekkumist. Buumiperioodidel peab majanduspoliitika muutuma eriti valvsaks ja proaktiivseks.

Isegi kui ajutised mõjurid (ilmastikuolud) ja maailmahindade tõusust põhjustatud pinged taanduvad, jääb inflatsioonioht alles. Kõrgemad toidu hinnad võivad teistesse hindadesse ja palkadesse üle kanduda ning moodustada nn palga-hinna spiraali, mida on eriti raske kontrollida.

Veelgi enam, toidukaupade keskne roll tähendab, et sedasorti inflatsioon võib olla vaesematele elanikele rohkem tuntav, ja seda eriti linnades, kuna nemad kulutavad keskmisest suurema osa oma sissetulekust toidule. Kinnisvara hindade kiire kasv võib muuta eluaseme paljudele kättesaamatuks ning tekitada potentsiaalselt ohtlikke hinnamulle.

Hiina inflatsioonivastane pakett peaks keskenduma kolme liiki meetmetele:

1) edasine rahapoliitika karmistamine;

2) suurem valuutakursi paindlikkus (otseselt importkaupade hindade alandamiseks kohalikus vääringus kui ka rahapoliitika efektiivsemaks muutmiseks);

3) täiendavad regulatiivsed meetmed pangalaenude kasvu aeglustamiseks, eriti kinnisvarasektoris.

Õnneks ei ole Hiina valitsus käed rüpes istunud ning on juba erinevaid jõulisi meetmeid kasutusele võtnud. 2010. aasta aprillis alustati mitmete kinnisvarasektorile suunatud rangete regulatiivide rakendamist; näiteks tõsteti kinnisvaralaenude intresse ja omafinantseeringu nõudeid,  kehtestati piirangud teise või kolmanda eluaseme ostmisele.

Aja möödudes on valitsus ja keskpank minu meelest õigesti suunanud oma põhitähelepanu üldisematele makropoliitilistele meetmetele, sh tõstnud kolmel korral baasintressi määra 0,25% võrra ning (eriti tähelepanuväärselt) tõstnud kaheksal korral pankade miinimumreservmäära. Ka renminbi kurss on 2010. aasta juulist alates USA dollari suhtes pisut tugevnenud.

Need meetmed on kinnisvara hinna tõusu juba pidurdanud (kuigi mitte kontrolli alla saanud) ja peaks kaugemas perspektiivis mõjutama ka kaupade hindu. Hiinal on veel mitmeid tugevaid külgi inflatsiooniga võitlemisel, nagu makromajanduse juhtimise senised head tulemused, suhteliselt suur majanduspoliitiliste meetmete valik ja väga paindlik tööturg, mis võib piirata karmistuva poliitika negatiivset mõju tööhõivele.

Samal ajal ei tohi me alahinnata Hiina võimude ees oleva ülesande tõsidust. Hiina puhul teeb olukorra keeruliseks senise laenubuumi suurus, mida pole sugugi lihtne tasapisi ja sujuvalt vähendada. Piir «liiga vähese» või «liiga tugeva» majanduspoliitika karmistamise vahel võib olla imepeen. Keerukaks teeb olukorra ka asjaolu, et inflatsiooniga tuleb nüüd võidelda samaaegselt kahel – kaupade ja kinnisvara – rindel.

Meetmed, mis ühes dimensioonis toovad oodatud tulemusi, ei pruugi olla piisavad või võivad olla liigsed teise puhul. Sellised meetmed mõjutavad kindlasti ehitussektori tegevust. Teadaolevalt on kinnisvaraarendajatele maa kasutusõiguse müügist saadavad summad Hiina kohalike omavalitsuste üheks peamiseks sissetulekuallikaks.

Samas vastutavad needsamad kohalikud valitsused Hiina väga detsentraliseeritud fiskaalsüsteemis suure osa riigi avaliku sektori investeeringute, pensionimaksete ning tervishoidu ja haridusse minevate kulutuste eest.  

Mullu tõusis Hiina maailma suuruselt teiseks majanduseks. Oma 10-protsendilise majanduskasvuga andis ta ka väga suure osa maailma majanduskasvust. Arvestades Hiina suurust ja üha kasvavat rolli maailma majanduses, saab selle riigi toimetulek oma majandusstiimulist sujuvalt väljumise ja inflatsiooni ohjeldamise osas olema igal juhul tuntav kaugel väljaspool Hiina riigi piire.