Teaduse peaaegu olematut rolli valimisdebatis püüdis muuta hiljutine Raadio2 ja Looduse Omnibussi ettevõtmine, millele ka nelja partei esindajad tulid. Kahjuks ei jõudnud kuuldud mõtted palju kaugemale Lenini kolmekordsest «õppida» üleskutsest. Ainult kaitseministrist IRLi esindaja Jaak Aaviksoo märkis, et teadusse minev raha ei jõua mingi makse tagasitoova tulemuseni, kuigi oleme oodanud juba 10, kui mitte 20 aastat. See on tõsi, ka tema enda teadustöö jäi ammu enne pooleli.
Millegi asjalikuga selles suunas ei paista silma ka ajaloomagistrist erakonnakaaslase poolt juhitud haridus- ja teadusministeeriumi tegevus, kus puuduvad isikud, kes oleksid ise kunagi suutnud teaduse millekski «söödavaks» arendada. Teadlaste efektiivsuse määravad kahjuks suures osas ka organisatoorsed ja poliitilised tingimused. Sümptomaatiline on teaduse juhtimisel paaniline kartus kas siis valijate («teadus on nagunii arusaamatu ja tekitab kartust»), laiema akadeemilise arvamuse või oma asutuse töötajate ees.
Siinkohal oleks kohane võrrelda laia avalikku debatti ERSO dirigeerimise ümber. Muusikud algatasid tänuväärse diskussiooni Eesti kultuuri kohast rahvusvahelisel skaalal. Kulukale, aga samas orkestri rahvusvahelise läbilöögi jaoks vajalikule dirigendile vastandusid ressursside piiratus ja õiglustunne. Väga analoogne on olukord teaduses Mobilitas programmi professorite - kohalikega võrreldes pururikaste - assimileerimisel. Otsuste tegemine polnud ühele (kultuuri)ministrile kerge, eriti kui siia segunevad veel paljud muud faktorid, kasvõi Naissaare sotsiaalelu. Isegi komisjonide kaasamine ei pruugi aidata, nagu väga selgelt toodi välja hoopis arhitektuurivaldkonnast. Kuigi «produkti» kvaliteedist arusaamiseks on vajalikud väga hea haridus ja vastavad kogemused, osutub otsuste tegemisel ja just eriti nende omaks võtmisel ikkagi ainuvõimalikuks üldrahvalik arutelu.
Võrreldes kontserdilt saadava hetkelise emotsiooniga on teaduse ja tehnoloogiaga seotu rahvuse jätkusuutlikkuse seisukohalt kümneid, kui mitte miljoneid kordi olulisem. Võrdleme kasvõi näiteks 180 kutselist muusikut ca 2000-3000 kraadistatud teadlasega. Samas on teadustegevuse ja -organiseerimise diskussioon piirdunud seni kõrghariduse «tasulisuse» defineerimisega. Eesti tulevikku määravad sajad miljonid eurod infrastruktuurseid investeeringuid on jäänud ministeeriumi ja komisjonide asjaks, looritatuna ebamäärastel põhimõtetel valitud rahvusvaheliste ekspertide arvamustest. Vaatamata paljude osaliste heale tahtele, ei ole tulemuse kogupilt kaugeltki laitmatu. Esimene ulatuslikum teaduse infrastruktuuri projekt viidi läbi 2005. aastal. Seda põhjendades pidid teadlased balansseerima majandusliku tasuvuse ja -mittetasuvuse piiril: kiire tasuvus oleks ju tähendanud seda et mitte toetust pole vaja, vaid pangalaenu. Toetuse summasid ei tohtinud kulutada ehituseks ega palkadeks. Nii tekkis olukord, kus kallile aparatuurile polnud ei kohta ega kompetentset teenindust. Laborihoonete toetus tuli alles mitu aastat hiljem, samuti konkursid väiksemale ja keskmise hinnaga aparatuurile. Kõik see toimus ilma selget arengustrateegiat omamata, kui mitte arvestada poliitkorrektseid käibefraase nagu nanotehnoloogia või inimressurss. Alles 2009. aasta detsembris otsustas teadusministeerium kuulutada välja laiapõhjalise ettepanekute kogumise Eesti teaduse infrastruktuuri teekaardi jaoks. Paraku nüüd, kus sai selgeks ka pikas perspektiivis mõtlemise vajalikkus, oli juba kaks kolmandikku Euroopa Liidu vastavat toetust pisiasjadeks laiali jagatud. No olgu, vaatame optimistina, mida kolmandiku ulatuses täis teeklaasiga ikkagi siis tehti.
Teadlaste laiemale ringile väljakuulutatud koosolekul 2009. aasta detsembris serveeris ministeeriumi teadusosakonna juhataja Indrek Reimand võimalust kõigil teadlastel täita oma kodanikumissiooni, kus «kaotajaid» ei saa olla, ja andis selleks aega kuni 8. veebruarini. Arvestades jõulude ja aastavahetusega, jäi ettepanekute koostamiseks praktiliselt üks kuu. Seda oli vähe isegi kohapealsetes nõukogudes arutelude päevakorda võtmiseks, rääkimata rahvusvahelisest koordineerimisest! Sellele vaatamata laekus 50 ettepanekut. Selle kuupäevaga ka usaldus teadlase kui kodaniku suhtes lõppes. Teekaardi komisjon võttis kitsas ringis otsuse vaagimiseks aga kolm kuud ja teatas lõpliku tõe. Olgu sõelale jäänud siinkohal lühidalt ka loetletud: keeleressursside keskus, andmekogu Euroopa sotsiaaluuring, keskkonnaobservatoorium, Läänemere uurimislaev, genoomikakeskus, struktuurbioloogia infrastruktuur, taimebioloogia infrastruktuur, siirdemeditsiini keskus, positron-emissiooni tomograafia, nanomaterjalid, röntgenkiire kanal (Rootsi), magnetväljade labor, osalus tuumauuringute keskuses (Šveits), osalus neutronkiirguse keskuses (Rootsi), loodusteaduslik arhiiv, osalus Euroopa kosmoseagentuuris (Prantsusmaa/Holland), osalus Euroopa lõunaobservatooriumis (Saksamaa/Tšiili), E-varamu, teadusarvutuste infrastruktuur, üleriigiline optiline andmeside, osalus ESRFRI objektides. Selles nimistus ei ole midagi, mis toetaks maavarade kasutamist, masinaehitust, elektroonikat, ehitust või transporti. Isegi energeetikale pole kohta! Samas on suur osatähtsus projektidel, mis viivad nii inimesed ja vahendid Eestist välja ning vähendavad siiatulevaid ressursse. Võtame näiteks ühe kõige laiapõhjalisema Euroopa teadusinvesteeringute - ESFRI programmi: struktuurbioloogia INSTRUCT. See on üles ehitatud poole tosina suure, Lääne-Euroopas asuva keskuse toetamiseks. Vähe sellest, ülejäänud teadlased-arendajad, andes küll poliitilise toetuse, peavad nende kasutamiseks ise peale maksma ja läbima mitmekordse evalveerimise kadalipu. Kindlasti ei peaks Eesti vähemalt sellesse ämbrisse astuma.
Mis aga on järgnenud edasi seoses teekaardiga, pole isegi kahetsusväärne - seda pole enam ei nende sinisilmsete, kes uskusid Reimandi kennedylikku üleskutset, ega muu laiema avalikkuse jaoks enam olemaski! Mis alusel teostati valik finantseerimisel, millises järgus on otsused - sellest ei peeta neid vajalikuks isegi informeerida, rääkimata otsuste ettevalmistamisest ja diskussioonist. Kogu protsess on jällegi isoleerunud kitsasse eneseimetlejate ringi.
Akadeemiline eneseimetlus loeb hoolega tsiteeritavusi, jättes hoopis tähele panemata, kuivõrd pikad ja mitmekordsed evalvatsioonid lekitavad ideed meilt minema ja isegi Mobilitase taotlejad väsivad ootamast. Bibliograafia seab ebavõrdsesse valgusse ka need üksikud rakendusteadlased-arendajad, kes vaatamata mõistliku toetuse puudumisele enne oma tulemustega uhkustamist kannatlikult intellektuaalomandi kaitset ja tootmist korraldavad. Ainult akadeemiliselt «puhta» teadusega tegelenud, olgu nad siis tuhandetes tsiteeritud, isegi ei taju olukorda, mis tekib siis, kui retsensentide vastupanu asendub arendamise, tootmise ja turustamise organiseerimisega ning oma koha kaitsmisega kapitalimaailmas.
Ilmselt oleks aeg teaduse ja sellega seotud investeeringute korraldamine, sisuliselt Eesti tulevik, vabastada akadeemilise õukonna haardest ja panustada suurema sotsiaalse vastutusega poliitilisele jõule.