Valga politseimaja kainestuskambrisse, mis rahvasuus tuntud ka platena, võib sattuda igaüks, kellel pidutsemine ülekäte läheb või silm tänaval looja vajub. Olgu see siis muidu korralik pereinimene või regulaarne purjutaja.
Kainestusmaja ei ole karistus, vaid kaitse enda ja teiste eest
13. jaanuar 2017, 18:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valga kainestusmaja, milles praegu neli kohta ning mis vajab selle valvurite sõnul hädasti uuendamist, majutab aastas umbes 300–350 viinanina. Kuu jooksul teeb see keskeltläbi 25–30 inimest. Kusjuures alati ei ole tegemist esmakülastajatega, sest sarnaselt hotellide ja hostelitega on ka seal välja kujunenud püsiklientuur.
Võretatud ustega ruumi astujale lööb esimesena ninna eriline lehk – segu kõikvõimalikest kehavedelikest. Askeetlike lavatsitega sisustatud kambri põrandal haigutab äravoolutrapp ning nurgas seisavad roostevabast terasest tualetipott ja kraanikauss. Määrdunud seinale on nii eesti kui vene keeles kraabitud palve «juua!» ning kellegi Karina nimi. Kõike seda tunnistavad seinale monteeritud kaamerad.
Jaoskonda satuvad umbes pooled
Valga arestimaja vanema Toomas Joakiti sõnul elavnevad kainestuskambrid, nagu arvata võibki, enamasti palgapäevade saabudes ja nädalavahetustel. Seda nii sel ajal tänavatel tuigerdavate, lärmavate või magavate pidutsejate kui koduste pitsivõtmiste käigus käsipidi kokku läinud peretülitsejate arvelt.
«Peretülidega on tihti nii, et kui on palgapäevad, siis kraaklevad, ja kui raha pole, elatakse õnnelikult edasi,» rääkis Joakit. Seejuures tõi ta näite Valgas elavast isast ja pojast, kellest mõlemad tuleb paar korda aastas kainestusmaja kõrvuti asuvatesse kambritesse rahunema tuua. Tavaliselt piisavat siiski ühe agressiivsema osapoole kaasavõtmisest.
Tüüpiliselt satub kainestusmajja isik, kes alkoholi nõnda ohtralt tarvitanud, et ta ähvardab külma ilmaga maapinnale, pargipingile või isegi sõiduteele magama vajuda. Sel juhul ei ole inimesel oht ainuüksi surnuks külmuda või omaenda oksesse lämbuda, vaid ka võimalus langeda kuritöö ohvriks.
Seega pole kainestusmaja eesmärk mitte inimese karistamine, vaid tema või teda ümbritsevate inimeste elu ja tervise kaitsmine. Sellist poliitikat ilmestab ka viimase aja statistika, mille kohaselt viib patrull joobes inimesed ligi poolel kordadest koju. Seda juhul, kui isik on rahumeelne ja piisavalt adekvaatne, et politseinikule oma elukoht teada anda.
Lõbusast tujust ahastavasse häbisse
Joakiti kogemusel võib kainestusmajas kohata kõikidel elualadel tegutsevaid ja sotsiaalsetel redelipulkadel seisvaid inimesi. «Jah, tihemini kohtab kainestuskambris kindla elupaigata elu hammasrataste vahele sattunuid, kuid on olnud ka pintsakus ja lakk-kingades mehi, kes peomeeleolus linna peale ripakile jäänud ja ära eksinud.» Sellistel juhtudel võimaldab politsei inimesele lihtsalt turvalise ööbimiskoha.
Kuigi valdav enamus kainestusmajja toodud purjus inimestest suhtuvad Joakiti sõnul korrakaitsjatesse üleolevalt, valimata selle juures sõnu ja vahel lausa märatsedes, saab sellest tihtipeale hommikune häbi. «Paljud löövad kaineks saanuna silmad maha, mõni palub vabandust või tunnistab vale käitumist, mõni lahkub kiirelt ja vaikselt, lubades mitte kunagi enam kainestusmajja tagasi sattuda.»
Sellest, et mõni ülejoonud inimene oma käitumisest endalegi aru ei anna, ilmestab hästi üks aastatetagune juhtum. Nimelt oli üks kainenema toodud mees ennast kambris lahti riietanud, ennast peopessa kergendanud ning väljaheite otsejoones seinal asuva kaamera pihta virutanud. Hommikul anti toibunud mehele lapp kätte. «Mees ei öelnud midagi, oli vaikne ja küüris talle kuuluva viimse plekini kokku,» meenutas Joakit.
Enamasti viibivat kainenema toodud isikud jaoskonnas maksimaalselt 12 tundi. Kui aeg venib pikemaks ja inimene endiselt mõtteselguse märke ei ilmuta, kutsutakse meedikud, kes võivad olenevalt olukorrast inimest kohapeal või haiglas turgutada. Omal jalal lahkuvatele inimestele kutsutakse aga võimalusel keegi lähedastest järele või antakse pimedal ajal külge tasuta helkur.
Kõige häälekamad on naised
Kuigi paljud kainestuskabris viibinud lubavad lahkudes teha kõik endast oleneva, et sinna enam kunagi tagasi ei satuks, juhtub seda siiski. Kes naaseb aasta jooksul mitmel korral, kes samal kuul ja isegi sama päeva õhtul.
Nii-öelda kuldkliendist rääkides tõi Joakit välja kindla elukohata lätlase, kellele varasemate pisivarguste tõttu kehtestatud Eestisse sisenemise keeld. Paraku ei lugevat keeld mehele midagi ning kui patrull ta tabab, on ta tavaliselt ka tugevas joobes. «Nii ta siis piltlikult öeldes laveerib viimaste aasta jooksul üsna tihti Valga arestimaja kainestuskambri ja kinnipidamiskambri vahet.»
Sterotüüpselt külastavatki Valga kainestusmaja keskealised mehed, kuid mõnikord satub sinna ka õrnema soo esindajaid. Kusjuures viimased olevat Joakiti hinnangul enamasti eriti mahlase sõnavara ja valju häälega protestijad, kelle sõimu on isegi läbi vooderdatud metallukse kuulda.
Kui rääkida vanustest, siis kõige vanem purjutaja olevat kainestusmajas olnud veidi üle 80aastane Läti päritolu mees. Noorima kaineneja puhul Joakit seisukohta võtta ei osanud, kuna alaealised isikud toimetatakse esimesel võimalusel vanemate hoole alla. Eri rahvustest sattuvat nende asutusse aga suveperioodil kusagil kaks lätlast viie eestlase kohta. Lisaks on kainestusmajas viibinud venelasi ja soomlasi.
Kuigi paljud ehk arvavad, et kainenemine tuleb inimesel hiljem kinni maksta, siis tegelikult nii see ei ole. Joakiti kinnitusel ei maksa öö kainestusmajas midagi, kuna tegemist on ennetustööga ja inimelude säästmisega, mitte karistusega. Regulaarsed või eriti agressiivsed purjutajad võivad aga arestimaja vanema sõnul ka trahvitud saada.